“Ei tea, kui paljud inimesed on mõelnud sellele, et igaüks meist on mitte ainult haigekassa, vaid ka riigi toitja. Et mitte meie ei ole võlgu, vaid nemad võlgnevad meile,” kirjutab Sergejev kolmapäevases ajalehes Molodjož Estonii.

Ametliku statistika järgi on praegu Eesti keskmine palk umbes 6500 krooni, mis tähendab seda, et iga keskmine eestimaalane annab ravikindlustusele umbes 800 krooni kuus ehk peaaegu kümme tuhat krooni aastas. “Kui riik poleks meile seda kindlustust peale sundinud, siis vaevalt küüniks vabatahtlik kindlustus kümne protsendini praegusest tasemest,” kirjutab Sergejev.

Tema sõnul meenutavad praegused suhted ühesuunalise liiklusega tänavat. “Iga pisema asja pärast ajab maksuamet meid taga. Kui aga riik ei täida oma kohustusi, ei hakka talle vastu ei kodanikud ega alalised elanikud. Maksukoormus aga tõuseb ning meie neelame alla järjekordsed mõrud pillid võimukandjatelt,” märgib Sergejev.

Sergejevi sõnul kirutakse praegust võimu samamoodi, nagu kunagi kiruti salamahti nõukogude võimu.

Edasi kirjutab Sergejev, et trotsi tekitab tavainimestes muuhulgas ka haigekassa juhi Hannes Danilovi (pildil) 36.000kroonine kuupalk, millele on millegipärast lisatud 3500 krooni eluaseme kulude kompenseerimiseks. “Nagu mingile taeva elanikule, kes peab olude sunnil elama patusel Maal,” nendib Sergejev. “Ja lisaks sellele ähvardab Danilovit veel 130.000kroonine aastapreemia.”

Sergejevi sõnul on sellised superpalgad ja -preemiad õigustatud kommertsstruktuuride juhtide puhul, kuna seal teenitakse raha oma tööga välja. “Aga siin on hoopis teine situatsioon, kuna palka ja preemiaid saavad haigekassa juhid ja töötajad meie makstud maksudest. Samas selgitatakse meile häbelikult, et preemiaid makstakse ainult eduka töö eest.”

Sergejevi arvates hõlbustab inimeste negatiivset suhtumist haigekassasse ja eeskätt selle juhtidesse ka asjaolu, et haiglavoodipäev on nüüd tasuline, ja et ravimeid, mis on kallimad kui 200 krooni, enam ei kompenseerita. Samas kirjutab artikli autor, et eriti drastiliseks muudab olukorra see, et Eestisse ei lubata enam tuua odavaid analoogravimeid Venemaalt.

Sergejevi sõnul toovad kõik, kellel on vähegi põhjust sõita Venemaale, sealt hunnikute kaupa ravimeid nii endale kui tervele suguvõsale. “Isegi ostsin köhatablette, kui käisin Moskvas möödunud aasta talvel,” tunnistas ta. “Seal ostetud ravim osutus 26 korda odavamaks kui samalaadne asi Tallinnas. See oli vaid köharohi, aga mida peavad tegema südamehaiged?”

Sergejev avaldab nördimust, et inimeste käest ei küsi keegi, kas nad on haigekassaga rahul. “Mina isiklikult ei ole,” märgib ta. Edasi kirjutab Sergejev, et polikliinikutes on eriarstikabinetid tühjad, aga numbri saanud patsiendid peavad ootama vastuvõttu kuude viisi. Operatsioonide järjekorrad ulatuvad aga aastatesse, mille möödudes ei pruugi abivajajad enam eluski olla.

“Ei tea, mida arvavad meditsiiniametnikud ja rahva teenrid Toompeal, aga tavainimesed ei salli haigekassat,” kirjutab Sergejev. “Kui keegi korraldaks küsitluse teemal “Millist riigiasutust peate kõige mõttetumaks?”, siis võin pea anda, et haigekassa oleks siin konkurentsitult liider.”

Kirjutise autori sõnul on otsus superpreemiatest praeguses olukorras küünilisuse tipp ning ta kutsub Riigikogu liikmeid üles asjasse sekkuma. “Me elasime, haigestusime ja tervenesime ka ilma haigekassata ja suudame seda ka nüüd,” kirjutab Sergejev.

Eraldi teemana käsitleb Sergejev Eesti Haigekassa nõukogu ja viitab haigekassa tegevjuhi Danilovi sõprus- ja väidetavalt ka sugulussidemetele nõukogu liikme Toomas Vilosiusega. Artiklis on mainitud veel üks haigekassa nõukogu liige Toomas Annus, kes on ühtlasi ka Merko Ehituse omanik. “Hiljuti tehti haigekassa ruumides ülikallis remont,” märgib Sergejev. “Arvake ära, milline firma selle tegi?”

Samal ajal kurdavad haiglad Sergejevi sõnul aparatuuri nappust ning vajaliku soetamiseks korraldatakse rahvalikke korjandusi. Polikliinikud on sunnitud tõstma visiidi- ja haiglad voodikohatasu. Ja selle kõige tipuks otsustab riik anda pool miljonit krooni Gruusia sõjaväelaste toetuseks. “Ühesõnaga, meil on palju raha, ainult mitte nende jaoks kes seda tõesti vajavad,” nendib Sergejev.

“Seega arvake ära, kas H. Danilov ja teised haigekassa ametnikud saavad aastapreemia?” küsib artikli autor ja vastab ise: “Saavad, kuna oma töö edukuse üle otsustavad nad ise.”.