Viimati sai rannavalve laevaga kontakti siis, kui alus asus umbes 70 kilomeetrit lõunas Soome Alandi saarestikust eemal.
Neljapäevane tormituul puhus Alandi ja Utö saarte lähedal iiliti kuni 45 m/s.
Soome ajakirjanduse andmetel kutsuvad meremehed Utö saare ümbrust juba kümneid aastaid sünge nimega "laevade kalmistu". Pärast Estonia katastroofi on Utö, Härharuni, Rödskäri, Formansbäda, Gruppskärskläppi, Ullvingeri ja Skalmörni saarte vahelist ala hakatud kutsuma ka Läänemere "Bermuuda kolmnurgaks".
Soome meremeeste arvates on Utö saare ümbrus üks Läänemere süngemaid paiku, kuna viimase 150 aasta jooksul on just selles piirkonnas põhja läinud hulgaliselt purje- ja mootorlaevu.
Suuremaid "laevade kalmistule" jäänud aluseid on 1891. aastal tormis põhja läinud Norra purjelaev Harald Haarfager. Purjekas oli teel kodusadamasse, pardal Jaava saartel peale laaditud suhkur.
1929. aastal uppus Utö saare lähedal kolmemastiline kuunar Draken, pardal 11-liikmeline meeskond ja puidulast. Toona pääses kuus meeskonnaliiget.
Soome soomuslaev Ilmarinen uppus 1941. aastal siiani kindlaks tegemata põhjustel Utöst kagus, pardal 217 meeskonnaliiget. Arvatakse, et laev ei pidanud tormituulele vastu, hakkas lekkima ning vajus kiiresti põhja. Kuna käis maailmasõda, siis ei välistata ka miini otsa sõitmise võimalust.
1947. aastal jäi "laevade kalmistule" Rotterdamist Turusse sõitev Park Victory. Tormi kartes jäi laev Utö saare lähedal ankrusse, kuid lained rebisid aluse ankruketi otsast lahti ning paiskasid ulgumerele. Laeval oli umbes 50 meeskonnaliiget, kes alanud lumetormis koos Park Victoryga kadunuks jäid.
