"Ma ikkagi väga lootsin, et Eesti riik on õigusriik ja et minu suhtes tuleb õigeksmõistev otsus. Selline kvaliteet nagu oli teise astme kohtuotsuses, paneb imestama: see mahukas materjal kubises kirjavigadest," rääkis Tuiksoo ajalehes Pealinn.

Ajakirjaniku kaastundlikele küsimustele Tuiksoo tervise osas vastas endine riigikogu liige, et on 7-aastase kohtutee tõttu maksnud kõrget hinda. "Nii eraeluliselt kui ka majanduslikult," ütles Tuiksoo.

"Ma ei ole midagi valesti teinud. Lihtsalt väljendades: ma ei ole midagi andnud, midagi võtnud, midagi lubanud. Aga see klaperjaht hakkas meile ju juba siis, kui meie valitsus hakkas oma tööd lõpetama, see oli aastal 2006. See oli kohutav aeg, siis tekkisid foobiad, et ei tea, kus sind jälitatakse, kus sind kuulatakse ja mis kõik juhtub," rääkis Tuiksoo.

Mis puudutab konkreetsemalt süüdistusi, siis need on Tuiksoo sõnul loogikavastased. "Milleks ometi ma pidin seda korterit kasutama? Kuidas ma oleksin saanud kasutada korterit, kus ei ole võimalik elada! Ma olin absoluutselt kindel, et kui ma esitan kommunaalteenuste arved, mis on igal aastal ühesugused, ühes suurusjärgus, palju ma selles kohas elektrit ja vett kasutan, siis mis saab veel selgem tõend olla!" hüüatas ta.

Tuiksoo sõnul ütlesid ka tunnistajad, et ta ei loonud kellelgi eelistingimusi. "Kohtunikud, kaasistujad süvenesid asjasse. Teises astmes isegi ei vajatud minu ütlusi. Ma olin olematu. Aga mõisteti süüdi. Ju seda oli kellelgi vaja".