Esimene Eesti patsient sai raviks koroonast paranenud inimeste vereplasmat

 (30)
Verevõtmine
Pilt on illustratiivne.Foto: Alar Truu, Õhtuleht

Esimene Eesti raskelt koroonat põdev patsient sai raviks sellest haigusest paranenud inimeste antikehadega vereplasmat.

Koroonapandeemia esimese laine harjal kutsusid Tartu ülikooli meditsiiniteadlased, ülikooli kliinikumi arstid ja Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskus COVID-19 läbi põdenud 18–56-aastasi inimesi loovutama vereplasmat, et manustada seda raskelt haigestunud inimestele ravi otstarbel.

Uuringu üks eestvedaja, Tartu ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi dotsent Juri Karjagin ütles, et kuna COVID-19 ravi võimalused on piiratud, mõtlesid arstid ja meditsiiniteadlased proovida üht ammu tuntud meetodit: nakkuse saanud, kuid tervenenud inimeste vereplasma ülekannet.

"Infektsioonhaiguste ennetamises ja ravis on haigusest taastunud inimese plasma ülekannet kasutatud enam kui sada aastat. Lähemast ajast on tuua näiteid nii seagripipuhangust kui ka SARS-1 epideemiast," selgitas ta.

Osalemissoovi avaldas ligi 500 inimest. "Esimesena suhtles doonorikandidaatidega doktor Ain Kaare, kes selgitas välja esmase sobivuse uuringusse. Huvilisi oli palju, aga doonoriks sobivuse kriteeriumid täitsid vähesed," tõdes Juri Karjagin. Seega jäi sõelale 36 naist ja 19 meest.

Seotud lood:

Nende 55 inimese põhjal võib öelda, et keskmise doonorikandidaadi vanus oli 37 aastat, kaal 73 kg ja hemoglobiininäit 139. Suurem osa neist kuulusid 0- ja A-veregruppi, vastavalt 16 ja 26 inimest. Alla pooltel doonorikandidaatidel oli haigusnähuks köha, kuid esines ka kurguvalu ja hingamisraskust. Kõige sagedasemad haigusnähud olid palavik ja maitsemeele muutus.

Doonoritest 48 inimest põdes haiguse läbi kergelt ja ravis end kodus, kolm oli haiglaravil tavaosakonnas ja kaks intensiivraviosakonnas.

Välja valitud 55 kandidaadil määrati antikehade hulk ja tehti ka neutralisatsioonikatse hindamaks antikehade tõhusust. "Kuna me ei olnud kindlad, kas ainult antikehad suudavad viiruse levikut pärssida, tegime koostöös veterinaar- ja toiduameti ning Tartu ülikooli laboritega ka neutralisatsioonitesti," selgitas Karjagin.

Selleks segati Eesti päritolu SARS-CoV-2 viirus plasmaga ja inkubeeriti ühe tunni vältel. Seejärel lisati vero E6 rakud ning kogu segu inkubeeriti neli kuni seitse päeva temperatuuril 37 °C. Katse tulemust hinnati mikroskoobi abil.

"Testiga määrasime tiitrid ja selle põhjal olid 55 doonorist 35-l need liiga madalad ehk nende viirusevastane aktiivsus ei oleks täitnud eesmärki. Nii jäi meile 20 patsienti. Eri põhjustel ei saanud me kaasata veel üheksat patsienti: takistustena kerkisid esile näiteks värske tätoveering, puukborrelioosi diagnoos ja doonori reaktsioon veeniprotseduurile," kirjeldas Karjagin.

Vereplasmaloovutuseks tehtava afereesiprotseduurini jõudis lõpuks 11 inimest, kellelt koguti 20 plasmadoosi.

Seni oli COVID-19 läbi põdenute vereplasma oodanud sügavkülmikus oma aega, kuid möödunud nädalal avanes esimene võimalus plasmaülekanne teha, sest Tartus ülikooli kliinikumis oli ravil koroonat raskelt põdev patsient, kes vastas kõigile tingimustele.

"Selle kohta, milline patsient sobib haiguse läbi põdenud inimese plasmat saama, on hulk tingimusi," tõdes Karjagin. Näiteks ei tohi haigestumisest olla möödas üle kümne päeva. Selles ajavahemikus on patsiendi enda antikehade tase piisavalt madal.

"Kui saame sel ajal talle manustada juba valmis olevaid antikehi, võib see haiguse kulgu kergendada," kirjeldas Karjagin. Intensiivravil olevale patsiendile ei ole mõtet seda protseduuri teha, sest tal on endal juba antikehad tekkinud.

Muude eelduste seas on veel ägedalt kujunev hingamispuudulikkus, hingamissagedus üle 25 korra minutis ja rindkere röntgenipildil nähtavad infiltraadid, mis hõlmavad hinnanguliselt üle 50% kopsupindala.

Juri Karjagin avaldas lootust, et peagi võib Eesti esimesel koroonast paranenute vereplasmat saanud patsiendil näha head ravitulemust.