Saate esimeses osas võetakse ette nädala eesti Eestist üle käinud vali tuul, mis andis veel päevi peale tormiõhtut Lõuna-Eestis tunda, kuna elektri tagasisaamine käis kohati väga aeglaselt. Andres Putting käis peale tormi elektrita jäänud Moostes vaatamas, kuidas inimesed hakkama said ja talle jäid sügavad muljed kohalike asjalikust tegutsemisest.

1x
00:00

„Läksin sinna neljandal päeval peale tormi. Mõtlesin, et ega sealt enam midagi ei saa, aga tuli välja, et terve küla on jätkuvalt elektrita. Pole voolu, inimesed söövad suppi kuskil mõisaköögis. Autost välja tulles oli kuulda generaatorite mürisemist vasakul ja paremal. See oli minu jaoks tõeline üllatus,“ meenutab Putting.

Maainimene saab hakkama

„Mis ma nägin? Nägin, et maainimene on leidlik inimene ja saab hakkama. Kohalik vald oli hästi aktiivselt hakanud tegutsema. Seal tagati, et pumbajaamale oli kolmandal päeval vool külge pandud ja inimesed hakkasid vett saama. Ja siis vald otsis mööda maakondi generaatoreid, et panna tööle kortermajade soojasõlmed.“

„Ja supisöömine, mida meedias mitmel pool räägiti, oli kohaliku koolikoka enda initsiatiiv, et toitu mitte raisku lasta. Supiteost anti kohe valla kaudu anti inimestele teada. Lisaks pandi supijagamispunktis püsti improviseeritud telefonilaadimise võimalus.“

Putting toob välja, et kui kohalike initsiatiiv oli piiritu, siis hädas paistsid olevat hoopis suured kaugelt juhitud asutused. „Poodidest rääkides oli minu jaoks üllatus, et selline kaubanduskett nagu Coop polnud oma poele generaatorit leidnud aga väike külapood leidis, pani selle rõdule, põristas sellega. Ja siis müüs inimestele vajalikku toitu, küünlaid ja patareisid. Üllatus oli, et suured kaubandusketid ei suuda kiiresti reageerida – pood ja kohvik olid kinni. Aga külapood suutis ja inimesed tulid mulle ütlema, et tunti puudust patareisid, need said otsa poest. Ma saan aru, et see pood tegi päris korraliku käibe nende päevadega.“

Hoolimine oli näha

Foto ja videoajakirjanik nägi Moostes, kuidas inimesed said hakkama. „Mul on meeles see, et üks vanatädi ütles mulle, et pole viga midagi, on palju hullemaid aegu. Inimesed on mugavusega lihtsalt ära rikutud, me saame tegelikult hakkama!“

„Väga hästi paistis välja kohalike üksteisest hoolimine. Nägin, kuidas seda suppi ja toitu viidi suurperele. Üks inimene võttis enda kohustuseks selle, võttis supi, leivad ja piima ning viis selle kuulelapselisele perele. Selline kokkuhoidmise pilt vaatas sealt vastu,“ räägib Putting.

Samal ajal on kostnud hulganisti hääli, et mitmeks päevaks elektrita jäämine näitab siiski, et taoliseks kriisiks, mille võib põhjustada kasvõi kõva tuul, ei ole me sugugi valmis. Kas selle jaoks peaks rohkem tegema?

Vähem katkestusi, rohkem maksta

Ajakirjanik Vahur Koorits märgib küsimuse kohta, et lõpuks on kõik kinni rahas – kas oleme valmis rohkem maksma? „Oleme seni läinud lihtsamat ja odavamat teed pidi ja leidnud, et lihtsam on kriisid ära hallata jooksvalt. Elektrist rääkides on tüüpiline mure selles, et puud kuluvad liinide peale ja siis elektrit enam pole. Ja kui liinid purunevad suures ulatuses, siis kõike ei jõua kiiresti üles tagasi panna. Näiteks on räägitud selles, et võiks liinid maa sisse kaevata, aga see on kallim lahendus, kui õhuliini ehitamine. Seega on meil lahendused tehtud nii, et oleks odavam, sest inimesed ise ka ei taha rohkem maksta. Kui võtad elektriarve ette, siis näed, et seal eraldi väga korralik võrguteenuse rida. Kui hakkad kaevama liine maa sisse, siis võrguteenuse tasu elektriarvel hakkab ka kasvama,“ sõnab Koorits.

Sotsiaaldarvinistlik reform

Saate teises pooles räägitakse sel nädalal rahandusministeeriumi poolt avaldatud eelnõust, mis annab konkreetse kuju valitsusliidu lubatud II samba pensionisüsteemi vabatahtlikuks muutmisele. Muuhulgas arutatakse seda, kellele see reform kasulik on.

Ajakirjanik Vahur Koorits jõuab tõdemuseni, et tegemist on sotsiaaldarvinistliku reformiga, millest oskavad kasu saada targemad ja haritumad inimesed, aga teised võivad valede valikutega näppu lõigata.

„On küsitud ja vaieldud, milline see reform on. Kas vasak- või parempoolne. Mina ütleks, et see reform on sotsiaaldarvinistlik. Süsteem, mis annab palju vastutust inimestele, kes ei pruugi asjast väga aru saada ega 20-30 aasta peale ette mõelda viitsida. Muudetakse süsteemi, mis on kehtinud 20 aastat. Vana süsteem oli väga lihtne ja lollikindel, mis taas, et ka kõige hooletum inimene saaks mingisuguse pensioni ikka kätte. Nüüd tehakse teine süsteem ja see muudetakse keerulisemaks,“ märgib Koorits.

Võidavad taibukamad

„Inimestele tekitatakse väga palku valikuid. Inimene sõltuvalt oma tervisest, staatused jne saab hakata tegema hästi palju valikuid. See eeldab analüüse, mille kohta teadlased, et keskmine inimene tegelikult ei ennusta hästi. Tüüpiline inimene ei pruugi teha enda jaoks parimaid valikuid. Aga need inimesed, kes on targemad, haritumad ja saavad süsteemist aru, kel on teadmisi, nemad suudavad enda jaoks välja võluda kõige taibukama lahenduse,“ seletab pensioniteemat tähelepanelikult jälginud Koorits.