„Kõigepealt tuvastati seal viirus mõnda aega tagasi töötajate kaudu. Kes need töötajad täpselt on, sellele ma jään vastuse võlgu,” sõnab Sults. Selline on ka tendents praegu ja oli ka kevadel, et hooldekodudesse jõuab viirus just töötajate kaudu.

Ent mida Sults soovib kõigile südamele panna: hooldekodude töötajaid ei tohi hakata süüdistama. „See on nii äärmiselt ebaaus. See on nii ebaaus! Need inimesed teevad südamega tööd ja ilmselt ei ole kellelgi siin kahtlust, et selle töö raskusaste, vastutus ja rahaline kasu ei ole omavahel tasakaalus. Nad saavad liiga vähe palka. Seda tunnistavad nii töötajad ise kui juhid, aga olukord on selline. Aga just see hool, millega nad seda tööd teevad – see on märkimisväärne,” kommenteerib Sults. Ta lisab, et see vaimselt ja füüsiliselt väga raske töö on palju enam tunnustust väärt, kui nendele töötajatele on seni antud.

Pärast kevadist koroonapuhangut pole senimaani hooldekodudesse viirus rohkem jõudnud. Kuidas toimida, kui viirus tuvastatakse? „Kõige suurem vahe on selles [võrreldes kevadega], kui teadlikud on töötajad hoolekandesektoris,” ütleb Sults ning toob näiteks just oskuse kasutada paremini isikukaitsevahendeid.

Üldine loogika on ta sõnul selline, et kui hooldekodus avastatakse nakatunu, siis antakse sellest teada terviseametile. Viimase inspektorid hakkavad olukorda lahendama: kuidas toimida ja kuhu nakatunud paigaldada, see sõltub Sultsi sõnul juba pisut ka hoone arhitektuurist.

Küll aga püütakse endiselt jätta vanematele inimestele võimalus inimestega kokku saada, liikuda. On iga hooldekodu enda hinnata, keda külla lastakse, kuid mõeldes vanade inimeste vaimsele tervisele, nende heaolule, on neil ka raske olla hooldekodus lähedasteta ja maailmast äralõigatuna. Kui ka füüsiliselt pole võimalik külalistega kohtuda, püüavad hooldekodud mõelda välja muid lahendusi, kasvõi virtuaalseid.

Erisaate intervjuu toimus telefoni teel.