Enne Õhtulehe avaldatud kuulsaks saanud video nägemist rääkis Mailis Reps ajakirjanikule, et ta lapsed käivad linnas rongiga ja ta ise niisamuti. Kusjuures polnud see sugugi ainus kord, kui Repsil läks tõde kogemata meelest. Haridusministeeriumi vara väärkasutuse paljastanud ajakirjanikud Helen Mihelson ja Risto Berendson räägivad Delfi Erisaates, kuidas lugu nendeni jõudis ning kuidas kogu Keskerakonna aparaat asus pärast loo ilmumist ajakirjandust ründama.

Kuidas te selle looni jõudsite?

Berendson: Need vihjed on tulnud ministeeriumist aastate jooksul kogu aeg. Lugu ei olnud paljude jaoks midagi üllatavat. Panime mingi hetk tähele, et ministri autojuht on vahetunud. Otsisin autojuhi üles ja ütlesin, et võiks rääkida. Inimene ütles, et kust te teate, kust te mu kontakti teate. Rääkisime. Veendusin mingites asjades, mida me teadsime. Kui neid oli palju rohkem, mida me oskasime karta. Otsustasime, et oma silm on kuningas. Vaatasime ise, et mis toimub. Kui arvasime, et materjal on koos, siis pidi ikkagi Urmas ka oma nime alt ise rääkima. Kas siin on klassikaline pealekaebamise juhtum? Seda ei olnud.

Mihelson: Täpsustaksin ka seda, et ühelgi korral, kui võttele läksime, polnud mingit indikatsiooni, et need lapsed seal on. Vastuseks siis sellele, et läksime teadlikult lapsi jälitama. See ei vasta kuidagi tõele. Kolleeg Stass oli fotograafiga kaasas, pikad päevad.

Berendson: Mind need videod ei üllatanud. Julgen väita, et need videod on jäämäe väga väike tipp. Algusest peale mõtlesime selle peale, et ilmselgelt on selle video üks paratamatu kaasosa ka lapsed. Mõtlesime, et kuidas seda peaks näitama. Kas üldse peaks. Mina nagu mõtlesin nendele küsimustele. See, et vau, me saime. Seda ei olnud. Teadsin, et niikuinii saame.

Õhtulehte on palju kritiseeritud, et miks te näitasite just neid lapsi?

Mihelson: Siis saame lugejale näidata, et see on päriselt nii. Nagu eile Aktuaalses Kaameras välja toodi, et kas oleksime ka videoteta seda teha, ilma laste näitamiseta? Justkui allikad räägiksid, et asjad nii on. Muidugi kaalusime kõiki erinevaid variante ja leidsime, et see on ainuvõimalik. Et peame ju näitama, et see päriselt nii on. Muidu oleksime ise väga kergesti rünnatavad.

Berendson: Kui seda videot poleks sellisel kujul avaldatud, siis räägiksime täna hoopis teistest asjadest. Et päris nii ei ole ja kõik muud asjad. Teinekord on vaja ilmselgeid asju väga lihtsalt näidata. Pean rõhutama, et päris algusest peale teadsime, et Reps on oma lapsi ka väga tugevalt meedias eksponeerinud: persoonilugudes, igasugustes piltides. Sellist küsimust ei saa tekkida, et kui me oleksime öelnud, et vaadake – siin on buss ja laseme musta pildi, kui tulevad lapsed ja siis näitame, et buss sõidab ära. Ilmselt oleks öeldud, et see on valeuudis, midagi lavastate. Ja kui oleksime üldse ilma videota öelnud, et Mailis Repsi lapsi niimoodi sõidutatakse, siis see ei tähenda, et neid ära ei tuntaks näiteks koolis. Kui peaminister ütles mingis intervjuus, et joped olid arusaadavad – see ei ole tõsiseltvõetav. Jopede järgi võõraid inimesi tänaval ära ei tunne ja koolikaaslased teavad niikuinii, kes nad on.

Mihelson: Meie eesmärk ei olnud näidata lapsi, vaid avaliku raha väärkasutamist.

Miks Mailis Reps originaalses loos oma viga ei tunnistanud ega vabandanud?

Mihelson: Mailis Reps küll ütles, et ettepanek intervjuu teha tehti talle samal või eelmisel päeval, kuigi tegelikult see tehti talle juba eelmisel nädalal – ja oli tükk tegemist, et proua minister leiaks selle vaba hetke, kus ta saaks meiega rääkida. Enne video nägemist ta rääkis, et lapsed käivad rongiga, ta ise käib rongiga. Et raudtee on üks väga imeline asi. Aga pärast video nägemist – selles mõttes respekt – ta jäi väga rahulikuks. Paraku, nagu nüüd on selgunud, mitte ei muutu Repsi vabandamisaste, vaid muutub ka see tõerääkimise aste. Eile õhtuks oli selge, et autojuhile see [laste vedamine – J.T] ongi rutiinne tegevus. Miks Reps on otsustanud oma erinevaid astmeid eri päevadel muuta – eks see on osa mingist kommunikatsioonistrateegiast ja selle muutusest.

Berendson: Reps rääkis, kuidas ta parandas ka Horvaatia-reisi vea. Alguses ei tulnud meelde ja kaks tundi hiljem ta sai aru, et on teinud vea ja parandas selle. Parandaksin siin Mailis Repsi vea ära – ta nägi seda Õhtulehe videot ja ütles esmaspäeval kella kolme paiku, et ta ei ole Horvaatias selle bussiga käinud. Ja parandus tuli teisipäeva hilisõhtul, et ta on selle bussiga Horvaatias käinud. Seal oli rohkem kui 24 tundi vahet.

Reps ja ministeerium väidavad, et kedagi pole ministri eraelu teenindama survestatud. Kas see vastab tõele?

Mihelson: Olen täiesti veendunud, et ei olnud sellist survestamist, et nii Urmas – nüüd pead seda või teist tegema. Alluv teeb ikkagi normaalsuse piires seda, mida ülemus ütleb. Eriti minister, kes on täiesti teine tase juba. Mis Urmas on aga rääkinud: lõpuks tuli survestamismoment, et nüüd peaks laste vedamine ta põhitöö olema. Mitte et see varem seda ei olnud. Aga siis oli hetk, kus Urmas sai aru, et ei.

Berendson: Sel hetkel, kui Urmas ütles, et see töö talle ei sobi, siis see töösuhe ka lõppes. See on väga kõnekas juhtum sellel sündmusteskaalal.

Mihelson: Mis puutub ka töökaaslaste survestamisse, siis väga keeruline on ka survestada oma lapsepõlvesõbrannat ja hõimlast. Võib spekuleerida, et Reps on selle pärast võtnud ka oma kõige lähemaks nõunikuks inimese, keda ta usaldab, keda tunneb. Siis see inimene tema usaldusisikuna teeb neid asju ka survestamata.

Miks oli ilmselt Eesti kõige kõrgema palgaga nõunik Kristi Aulik HTM-i töötajate nimekirjast varjatud? (Lugu Õhtulehes)

Berendson: Isegi ministeeriumi kantslerile ei meenunud esialgu sellise nõuniku olemasolu, mis on väga kõnekas. Võtan küll siinkohal julguse välja öelda, et kui üks pool üritab seda teemat tüürida sellele, et natukene siin lapsi ja natukene seal, siis mina julgeks väita, et pigem on natukene tehtud tööd ja väga palju lapsi hoitud. Ehk vastupidi. Huvitav on jälgida, kuidas seda teemakäsitlust üritatakse juhtida sinna, et okei, bussiga me eksisime, aga muust väga ei räägita. Kui oleksime samasuguseid uudiseid näinud mõne Saksamaa või Prantsusmaa ministri kohta, et lapsepõlvesõbranna on väga hea palgaga ja kopsakate preemiatega võetud tööle, kuid on arvatavasti pigem ikka lapsehoidja, siis oleksime ilmselt näinud juba nendes riikides lahkuvat ministrit.

Kas Reps peaks ametist tagasi astuma?

Berendson: Esiteks, see ei ole minu asi öelda. Ajakirjaniku töö on näidata, et asjad ei ole õiglased. Moraalseid põhimõtteid loovutatakse väikeste sammudena. Kui me koguaeg teeme mingeid samme, et see on ju natukene okei ja te ju saate aru, et tal on palju lapsi. Ja me saamegi sellest aru. Aga kuskilt läheb see piir. Ministeeriumi pastakaga erakirjade kirjutamine on okei. Ka see, et keegi hoiab su last nii pool tundi. Aga kui see on rutiin ja riigiaparaadi osa... ma ei tea, kuulaja võiks ise ju arvata midagi.

Mihelson: Olen nõus, pole meie koht näidata, et kas keegi peaks tagasi astuma või mitte. Küll aga on meie asi näidata, et tõesti see pole olnud selline, et ohoo, lapsed on seal peal, paneme nüüd kohe video üles. See on olnud väga põhjalik töö, väga paljude allikatega, väga paljude dokumentidega. Ma tahaks loota, et oleme suutnud näidata, et haridusminister Mailis Repsi tegevus on selgelt piiri ületamine ja kõik inimesed, kes selle materjaliga tutvuvad, teevad ise oma otsuse.

Berendson: Huvitav on see, et esialgu viskus kogu Keskerakond ministri kaitsele. Kaasa arvatud erakonna esimees Jüri Ratas, kes taunisid seal Õhtulehe käitumist, et lapsi on jälgitud. Olles ise justkui sundinud ajakirjanduse tegutsema halli tsooni, kus nad ei ole ise avameelsed, sõna otseses mõttes valetavad. Päev hiljem see paradigma muutus: peaminister ütles, et Reps peab oma käitumismustrit muutma. Need on väga huvitavad mutatsioonid selle protsessi käigus, millele peaminister oskab ilmselt väga hästi vastata. Iseasi, kas ta tahab.

Rääkisite enne, et laste sõidutamine on vaid jäämäe tipp. Mis seal veel peidus on?

Mihelson: Kui vaatame kogu viimast nelja aastat, siis ajakirjanduses on ilmunud päris palju lugusid haridusministeeriumi siseeleust. Mulle ei meenu, et see oleks mõnes muus ministeeriumis nii olnud. Kasvõi kõik need lood Tea Varraku käitumisest ja otsustest. Need asjad ei tule tühja koha pealt. Ei saa ainult eeldada, et on mingid kiuslikud inimesed, kes tahavad kellelegi halba. Arvan, et asi on selles, et kui inimesed näevad mingit ebaõiglust, mis neil iga päev silme ees toimub, siis on inimlik ja peakski nii olema, et neist asjadest räägitakse avalikult.

Berendson: Otse ja ausalt öeldes, olles nendes lugudes pealaest jalatallani väga sees: tagasiside ministeeriumist on olnud väga positiivne. Justnimelt reatöötajate poolt. See võiks olla teatud otsuste tegemisel väga märgiline informatsioon. Lõppude lõpuks me ei pea keegi ju ühte tööd tegema elu lõpuni.

Mihelson: Rääkisime selle loo käigus mitte ainult ministeeriumi töötajatega, vaid ka kõrgemate riigitegelastega. Oli ka väga kõnekas, et kui me helistasime, siis me ei jõudnud õieti lauset lõpetadagi, kui vastus oli: „Aaa, see on see Repsi asi.” Kõik teavad, kõik on seda näinud. Meie ülesanne oligi seda lihtsalt näidata, et see päriselt ka nii on?

Kuidas see teadmine nii kaua peidus on olnud?

Berendson: Tüüpiline ajakirjanduse heade lugude faabula. Kõik teavad, aga keegi ei viitsi ära teha. Kui keegi ära teeb, siis öeldakse, et pagan, miks me seda ei hakanud tegema. Kui kõik teavad, siis tundub, et pole ehk huvitav. Mingi hetk peab keegi seal end mobiliseerima ja kokku võtma ning ütlema, et teeme ära.

Mihelson: Kui rääkida, et miks on meie poliitilises kultuuris nii, et kõik teavad, aga keegi ei tee midagi? See on küsimus jällegi poliitikutele. Mis meie ajakirjanike ja kodanikena saame teha, on öelda, et see ei ole okei ja need asjad välja tooma, neist rääkima. Muudmoodi ei lähegi asjad paremaks.

Berendson: Kindlasti ma ei tahaks Eesti vabariigi kodanikuna sellist olukorda, kus ma näen, et väga olulistes ilmselgetes asjades vassitakse või räägitakse täpselt nii palju kui vaja. Kui Mailis Reps oleks kohe esimeses usutluses, kui ta rääkis Heleniga, öelnud, et väga vabandan. Võib-olla tõesti olen läinud üle piiri ja kõike muud. Võib-olla see teema oleks täna hoopis pehmem. Kuna alguses tuli üsna selge selline pisendamine, siis on seda teemat praegu kogu ühiskond täis. Selles mõttes on see üllatav, aga paratamatu. Ja selles ei ole kindlasti süüdi siin ajakirjandus. Siin on ikkagi loo tegelased süüdi.

Mihelson: Mind teeb ka murelikuks Mailis Repsi esimene intervjuu. Kui puusalt tuli tegelikult see vassimine. Minule lihtsa inimesena tundub palju kergem, et paluda vabandust ja on õhk kohe palju puhtam, saame edasi minna. Tema hilisem käitumine on näidanud, et ta selgelt vassis algul ja see on lihtsalt kurb.

Berendson: Joosep, sa saad aru, et kui kogu Keskerakonna aparaat asub ründama Õhtulehte, et me oleme jälginud ministri lapsi ja käitunud absoluutselt valesti. Mis ei vasta absoluutselt tõele. Me ei ole jälginud ministri lapsi. Aga kui seda tuleb igast uksest ja august, siis vaatad, et kuhu poole see paradigma hakkab minema. Kas lõpuks vaatad, et hoopis sina oled pätt? Või siis see, kes peaks olema pätt, on tegelikult... Selles mõttes on see antropoloogiliselt väga põnev olukord meile, jah.

Mihelson: Kui me saaks teha lugusid nii, et me ei näita kellegi lapsi – loomulikult me teeks seda nii. Aga antud juhul meil ei jäänud muud üle ja käitusime täpselt nii, et need lapsed ei saaks kuidagi haiget. Hägustasime nad.

Berendson: Kui ajakirjandus lasebki sellel diskussioonil minna üks hetk nii-öelda lastenäitamise peale – mida ei ole tehtud –, siis on see ka väga suur kaotus ajakirjandusele, jah.