ERISAADE | Koroonapiirangud maha digilahendustega? Kui vabatahtlikke äpi kasutajaid piisavalt ei leidu, siis ei pruugi abi saada

 (130)

Koroonakriisi juures küsitakse aina enam, kas digilahendused ei aitaks meil targemini piiranguid rakendada ja seega majandust varsti käima saada? Fakt on see, et viirus jääb ringlema pikaks ajaks, aga majandust ei saa aastateks kinni panna. Midagi peaks tegema, eriti Eestis, mis on digiriigina tuntud. Delfi „Eriolukorra erisaates“ on külas IT- ettevõtte Guardtime tervisevaldkonna juht Ain Aaviksoo, kes räägib, milliseid lahendusi mõeldakse Eestis. Kas võiks olla abi inimeste kontaktide kirja panekust, et vajadusel viirusega kokkupuutumisest teavitada? Või oleks parem hakata mõtlema digitaalsetele immuunsuspassidele, mis aitavad töökohad turvalisemaks teha? Vaata saadet videost või kuula podcastina. Saatejuht on Raimo Poom

Digilahendustele mõeldakse aina rohkem. Paljudes riikides pakutakse võimalusi, kuidas nende abil saaks edasi minna - kas ja mille peale Eestis mõeldakse?

Väga paljud on mõelnud, et midagi peaks tegema, kuna Eesti on digiriik, siis kindlasti peaks tegema midagi ka digitaalselt. Tehnoloogiaettevõtete entusiastidest grupp on juba üle kuu aja tegelenud ja pakkunud erinevaid lahendusi välja.

Umbes pooleteise nädala jagu on siis ka kokku lepitud - seal on erinevate ministeeriumite ametnikud, kes on konkreetselt erinevaid ettepanekuid kaalunud - nimetame seda siis kontaktide määramise või otsimise rakenduseks. Kogu tegevus on praegu selline otsing, päris selget kokkulepet pole, mida saab teha ja mis on see, mida tahaksime teha. Aga jah, Eestis käib tegevus sellega.

Seotud lood:

Lisaks on siis ka teine digitaalne idee ehk immuunsuspass, mis viitab sellele, et kui arvatakse, et inimesed on haiguse läbipõdemise või tulevikus vaktsiini abil immuunsed, siis neil oleks seda võimalik ise teada ja vajadusel ka teisetele tõestada. Kas näiteks hakkavad seda mingites riikides küsima piirivalvurid või siis on näiteks kriitilise tähendusega kohtades nagu haiglad, hooldekodud vaja teada, et sinna saaksid tööle inimesed, kes teisi ei ohusta.

Kuidas selle kontaktide määramise lahendusega on -mida see endast kujutab? Lisaks on räägitud, et terve hulk riike juba teevad midagi sarnast – kas lihtsam poleks üht asja kuskil teha?

Alustan sellest, millest me üldse räägime. Singapur on oma lahendust kõige enam reklaaminud. Ega ta väga rutiinses kasutuses pole täna kusagil. Ta on testimise faasis ja võibolla natuke abistab. Tehniliselt kasutatakse blootoothi ehk sinihamba signaali ja kui kaks telefoni, millele see on sisse lülitatud vahetavad omavahel selliseid koodikesi – kui üks saab teiselt selle koodi, siis salvestatakse telefonis teave, et oldi just selle teise telefoniga piisavalt lähedal.

Ja siis on erinev lähenemine selles, kas info teise telefoniga lähedal olemisest salvestataks üksnes selles konkreetses telefonis või on mingisugune riiklik andmebaas, kus ka see salvestatakse.

Euroopa Liidus on selline lähtekoht, et info peaks algseisundina olema vaid inimese enda telefonis. Aga kuidas ta siis teab, kas teine oli nakatunud või mitte? See on koht, kus inimesel tuvastatakse et inimene oli haige, siis ise seda oma telefoni sisestades, hakkab selle inimese telefon välja saatma signaale, et mina olen nüüd haige. Ja sellisel juhul ülejäänud telefonid saavad seda teada.

Kui seda nüüd niisama teha ja teavitada kohe, siis võib juhtuda, et sellest inimesest hakatakse eemale hoidma ja see tekitab palju probleeme. Selle tõttu on ehitatud puhver sinna vahele – on olemas riiklik andmekogu, kuhu päeva jooksul kontaktid saadetakse. Ja selle kohta, kas mõni on kokku puutunud nakatunud inimesega, tuleb info mingi viiteajaga, vaid üldiselt ja abstraktselt.

See tähendab, et mitte nii, et olite seal kohas, sel ajal haigega koos. Vaid üldiselt, et on oht, et olete olnud viirusehaigega koht. Siis ei oleks võimalik tuvastada, milline oli konkreetne inimene, kes seda haigust kandis.

Kolmas kiht, mis on sinna vahele ehitatud, on see printsiip, mida näiteks Eestis üritatakse teha. Ehk see, et inimene võib valida, kas saab lihtsalt teate, et on olnud lähestikku telefoniga, kes oli COVID haige või siis annab kesksesse andmebaasi oma telefoninumbri ja siis epidemioloogiline teenistus helistaks ja küsib täpselt üle, kuidas nakkus levis – kellega ja mis asjaoludel võis inimene nakkusega kokku puutuda. Aga see on vabatahtlik, kas inimene annab numbri või mitte.

Suurbritannias näiteks seda viimast kihti ei ole. Seal on nii, et kui sa äpi alla laadid, siis on kohe sinu kontaktid teada ja seal plaanitakse seda siis epidemioloogilise seire tarvis kasutada.

Aga kõikide rakenduste tehnoloogiline baas on avatud lähtekohaga, mis tähendab, et kuigi nad võivad nüanssides erineda, oleksid nad koostalitusvõimelised.

See on nii anonüümne teave, siis peab rohkem inimesi minema karantiini, kui sel puhul, kui öeldaks konkreetselt, et millal ja kus puutusid kokku..

See ongi selle asja suurim keerukus. Kõikides riikides on see olnud vabatahtlik. Ja minu teada, seal, kus seda on katsetatud, üle 20% inimestest pole seda üheski riigis kasutama hakanud. Ja siis võite ette kujutada, kuidas epidemioloogiateenistus peab välja selgitama, kuidas viirus levib, siis kui saadakse suvalise 20% käest sellist infot, siis tegelikult ei saa seda väga tõsiselt oma töös arvesse võtta. Erinevad hinnangud ütlevad, et info sisukaks kasutamiseks peaks olema kasutajaid vähemalt 60%, ma kaldun sinnapoole, et see peaks olema 80%.

Me oleme neis algatustes osalenud ja ma ise püüan epidemioloogidelt aru saada, mis moodi see tehnoloogia võiks kasutuses olla. Me veel ei tea, kas sellest mingit kasu on. Aga kõigile tundub, et midagi peaks tegema ja võibolla midagi kasulikku, aga mingil teisel kujul, sealt võiks sündida. Hetkel loota, et see meid päästab, mina veel ei julgeks.

Aga see teine variant, ehk nn immuunsuspassi arendamine – selle järgi saaks inimene siis anda teada, kas ta on haiguse läbi põdenud ja immuunne või siis tulevikus näidata, et on saanud vaktsiini. Aga kas seegi lahendus pole veel liiga ennatlik – me ei tea lõpuni, kas saame immuunseks ja vaktsiini ka pole?

Tõesti oleme väga kaugel sellest, et tehnoloogia üksi oleks võimeline meile andma kindlustunde. Esiteks tehnoloogia arendamise ja testimisega läheb ka aega. Ma leian, et nii nagu paralleelselt arendatakse vaktsiine, ravimeid ja testimist, tuleb arendada ka tehnoloogiat, mis siis, kui ülejäänud lahendused on olemas, saaks komplektina pakkuda täiendavat kaitset.

Järgmine asi on see, et meil ju täna kaude tehakse otsus arsti poolt, et kui kaks nädalalt on möödas, et see inimene on nüüd terve. Ja selles leidub ka selline põhimõtteline eeldus, et ju ta on siis ka immuunne. Mida sellise teadmisega nüüd peale hakatakse, mis on see kokkulepe, mida see inimene võib teha ja mida mitte, ei ole asi, mida hakkab tehnoloogia ütlema. Lahendus, millega meie töötame on see, et püüame leida midagi, mis näiteks alustuseks võibolla Saaremaal võiks piloteerida, kuidas sellest tehnoloogiast võiks olla kasu. Näiteks koos töötervishoiu teenistusega, kes aitab tulemusi tõlgendada. Näiteks koos ettevõtetega, kes mõtlevad välja, missugune on töökorraldus, kus need inimesed, kelle oht on väiksem võivad näiteks julgemalt osaleda mingites tegevustes ja teiste puhul kaitstakse neid rohkem. Igal juhul ei saa täna tõmmata joont vahele, öelda, et sina oled immuunne ja sina ei ole. Aga me saame hakata õppima hakkama saama olukorraga paremini kasutades erinevaid teadaolevaid võimalusi.

Kuidas selline asi saab jääda teatud piiridesse. Üks laegas tuleb lahti teha, et oled valmis jagama immuunsuse andmeid, see on suur mõtlemise muutus. Ja kuidas tagada, et sealt ei tule kohe järgmisis samme, et täna tahab tööandja teada, kas oled COVID suhtes immuunne, homme tahaks teada, kuidas on seisud muude haigustega?

Õige küsimus. Tehnoloogiast üksi ei piisa. Üks lahendus, mis meie piloodis paistab võivat toimida, on see, et neid andmeid näeb töötervishoiu arst. Tööandja saaks neid jätkuvalt agregeeritud kujul. Aga muuhulgas ka täna tuleb käia kahe aasta tagant töötervishoiu arsti juures ja sealt saab tööandja teada, et see inimene sobib tegema oma tööd. Või mõnel juhul tuleb sinna juurde, et ta saab oma tööd teha, kui teatud lisatingimused on täidetud. Olemuslikult pole siin midagi muutunud.

Meie uuringus, mis me möödunud nädalavahetusel tegime, ütlesid, et 80% inimesi ütlesid, et nad oleks valmis seda infot jagama. Muide tegemist on infoga, et olen terve, mitte infoga, et olen haige. Aga tõesti, ülejäänud inimesed, kel pole sellist infot jagada tööandjaga, nende suhtes võib tekkida probleem. Seda pole ära lahendatud, seda tuleb küsida. Kindlasti pole täna ükski ühiskond valmis selleks, et riik käsib, et midagi tuleb teha. Siin tuleb leida lahendus ja võibolla arstid on need kes seda tasakaalu oskaksid leida. Ehk siis isiklike õiguste ja teisalt selle vahel, et inimesed tahaksid, et nende töökeskkond oleks ohutu ja tööandja peab seda ka tagama.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!
  • Nutitelefoni rakendus HOIA teavitab sind, kui oled olnud lähikontaktis koroonaviiruse kandjaga. Vaata lähemalt!