Keskkonnaameti analüüs leidis õhust kahte sorti tseesiumi isotoopi ning koobalti ja ruteeniumi isotoobid. Üks neist, tseesium 137 isotoop, on õhus kogu aeg, ent veelgi väiksemates kogustes.

Õnneks on nende radioaktiivsete osade näitajad väga väikesed. Et neil oleks mõju või ohtlikkus inimesele, peaks need numbrid olema Koitjärve sõnul vähemalt miljon korda kõrgemad olema. Seekord mõõdetud arvud on tavapärasest aga paar korda suuremad.

"Tegemist on inimtekkeliste isotoopidega," ütleb Koitjärv. Ent kust need tulevad, seda veel keegi ei tea. Midagi haruldast selline osakeste avastamine ei ole. Viimati tõusid näitajad aprilli keskpaigas, enne seda oktoobris. Viimane suurem juhtum oli Koitjärve sõnul 2017. aasta sügisel, mil üle Euroopa levis tundmatu päritoluga ruteenium 106. Ka toona ei võtnud ükski riik süüd omaks. Tänavu ajakirjas Nature ilmunud teadusartikkel aga järeldas, et toonane leke tuli Venemaalt Uraalides asuvast tuumajäätmeid töötlevast tehasest.

Kas praegune laine tuleb ka Venemaalt? "Nii noor juhtum alles," tõdeb Koitjärv, et osakeste päritolu võib leida alles aastate pärast. "Kui seda osapoolt pole, kes ütleb, et jah – oli üks jama, siis jäävadki kaudsed meetodid. Kogume informatsiooni."

Kuidas Eesti on valmistunud?

Kui kiirgusosakeste kogused oleksid nii suured, et kiirgusfoon või üldine tase tõuseks, siis registreerivad selle automaatselt ja reaalajas Eestis asuvad 15 automaatjaama, mis mõõdavad gammakiirguse taset. "Kui tõuseb, saab kohe tegutsema hakata," kommenteerib Koitjärv. Õppetunnid viimastest tuumaõnnetustest Fukushimas ja Tšornobõlis on aga kõvasti parandanud rahvusvahelist koostööd, mis tähendab ka seda, et info õnnetusest tuleb Eestisse tõenäoliselt enne, kui mõni jaam kiirgust mõõta jõuab.

Alla saja kilomeetri raadiuse on Eestile kaks tuumajaama. Leningradi-nimeline aatomielektrijaam Sosnovõi Bori linnas. "Sellest on ka palju räägitud, kuna neljast reaktorist kolm on niinimetatud Tšornobõli tüüpi reaktorid," ütleb Koitjärv. Ja teine jaam Eesto lähedal on Loviisa tuumajaam Soomes. Leningrad on rohkem Narvale lähemal, Loviisa Kundale.

Järgmine raadius, millega ka ohutussüsteemides arvestatakse, on 100-300 kilomeetrit. Koitjärv ütleb, et sellesse ringi jääb Eestile 3,5 jaama. Pool on suletud Ignalina jaam Leedus ning üks lisaks Loviisale on veel Soomes ja kaks Rootsis.

Kui ohutud need on? "Igal tehnilisel süsteemil on oma riskid," lausub Koitjärv. "Pärast Fukushimat tehti stressiteste kõikidele maailma tuumajaamadele."

On mingid reaktoritüübid, mida peetakse ohtlikumaks, näiteks Tšornobõli-tüüpi reaktor, aga Venemaa vaikselt juba loobub neist. Esimene neist on Leningradi jaamas suletud ja uus reaktor on käigus. Teist uut ehitatakse. Samm-sammult liigub tuumaenergia Eesti lähiregioonis viimastel aastatel ohutumas suunas.

Mis hakkab Eestis õnnetuse korral juhtuma?

"Koroonakriis paneb meiegi valdkonnas üht-teist ümber mõtlema," ütleb Koitjärv. Tervisekriisi sarnasus on võimaliku tuumaõnnetusega selle mastaapsus. "Kui tervishoius ei kujutanud ette, et kogu majandus võib viiruse tõttu halvatud olla kogu riigis, siis tuumavaldkonnas oleme selle peale mõelnud. Vaatame tuumavaldkonna riske koroona valguses ümber," kommenteerib Koitjärv.

Keskkonnaametil on valmis võimalik ohtlikkusstenaarium. Siseriiklik kiirgusõnnetus nii laiaulatuslik olla ei saa, kuna Eestis pole tuumajaamu. Kiirgavad objektid on väga pisikesed, peaasjalikult meditsiinivaldkonnas. Rahvusvahelise tuumaõnnetuse korral tuleb aga tegutseda. Kuigi keskkonnaamet on välja mõelnud sõnumid, kuidas õnnetuse korral avalikkusega suhelda, siis Koitjärve hinnangul on ka sõltumata neist paanika kerge tekkima. "Isegi siis, kui otsest ohtu pole. Näiteks Fukushima ajal," kirjeldab ta. Kõige tähtsam on ta sõnul, et ei saastuks toit ja põllumajandusloomade sööt. "Vaieldamatult selline õnnetus, mis meie lähedal toimuks, omaks ühiskonnale umbes sarnast mõju nagu praegune koroonakriis," ütleb Koitjärv.

Sestap rakenduvadki meetmed vastavalt ohuallika raadiusele. Varjumine ja joodiprofülaktika toimub pigem jaama vahetus raadiuses, 3-5 kilomeetri ümber. Narva ja Leningradi jaama vahe on üle 70 kilomeetri, seega puudutaks õnnetus Leningradi jaamas rohkem Peterburgi.

Ent kui rääkida Eestist, siis ka siin oleks kõige hullemas olukorras, kui tuumapilv peaks üle liikuma, üks meetmetest varjumine. Mitte küll nii, nagu nõukogude ajal tsiviilkaitses - et punkritesse peitu -, vaid siiski püsida siseruumides ja sulgeda aknad ja ventilatsioonid.