Advokatuuri esimees Jaanus Tehver seletab lahti, mida järeldada riigikohtu otsusest, mis palju tähelepanu saanud kaasuses kõik varasema ümber muutis.
Esmaspäeval avaldas riigikohus otsuse, mis tõi viimase suure pöörde palju tähelepanu saanud traagilisse loosse. Ühel 2018. aasta juuli ööl sõitis Karel Šmutov Tallinnas Kivi tänaval autoga otsa muusik Raivo Rättele, kes suri saadud vigastuste tagajärjel paar tundi hiljem haiglas. Sündmuse uurimise järel süüdistas prokuratuur Šmutovit tapmises. Kaks asja vaaginud kohtuastet mõistsid ta süüdi natuke kergemas teos – provotseeritud tapmises, sest sündmuse eelloost oli näha hingelise erutuse seisund. Aga Eesti kõrgeim kohus pööras asja täitsa ringi – Šmutov mõisteti täiesti õigeks, sest riigikohus leidis, et ta tegutses hädakaitse seisundis. Advokatuuri juht Jaanus Tehver aitab Delfi „Erisaates“ lahti seletada, mis juhtus, et varem olid kõik sündmustest valesti aru saanud. Saatejuht on Raimo Poom.
„Tõsi ta on, et riigikohtus diametraalselt teistsuguste otsuste tegemine pole igapäevane asi, aga samas pole see ka midagi ennekuulmatut. Seda tuleb aegajalt ikka ette. Mis juhtus? Tagantjärgi hinnates tuleb tõdeda, et maakohus ja ringkonnakohus, kes tegid süüdimõistva otsuse, keskendusid sellistele asjadele, mis lõppkokkuvõttes ei olnud lõpliku lahendamise kontekstis määrava tähendusega,“ seletas Tehver.
Küsimus taandus selles kaasuses just hädakaitsele.
Advokatuuri juhi sõnul ei pööranud maakohus ja ringkonnakohus antud juhul piisavat tähelepanu neil faktidele ja sellest tulenevale järeldusele, et juhtum võis kvalifitseerida hädakaitseks. „Keskenduti teistele asjaoludele selles kaasuses ja hädakaitse jäi kuidagi fookusest välja. Riigikohut lahendis osutatakse ka, et maakohus peatus väga põgusalt järeldusel, et süüdistatav tegutses kellegi teise kaitseks. Aga ei pidanud vajalikuks teha sellest õiguslikku järeldust, asi jäi kuidagi sinna paika. Ja seepärast jõutigi maa- ja ringkonnakohtus kokkuvõttes ebaõigetele järeldustele. Ja seepärast leidiski riigikohus, et juba tuvastatud faktidele tuginedes tuleb teha hoopis teistsugune järeldus hädakaitse olemasolu kohta,“ lausus Tehver.
Kaasust vaadates leidis Tehver, et riigikohtu otsus ei muutnud midagi hädakaitse kui sellise piirides või olemuses. „Mingit õiguslikku revolutsiooni riigikohtu otsus kaasa ei toonud ega sisaldanud. Riigikohus kohaldas samu õiguspõhimõtteid, mis on meil karistusseadustikku juba palju aastaid tagasi kirjutatud. Lihtalt osutas, et madalama astme kohtud jätsid ammu teada õiguspõhimõtte tähelepanuta, sest keskendusid muudele asjadele.“
Küll aga tõi advokatuuri juht välja, et see pöördega lõppenud kaasus ilmestab väga konkreetselt, miks on mitme astmega kohtusüsteem väga vajalik.
„See näitab, mis on vaja mitmeastmelist kohtusüsteemi. Tuleb aru saada sellest, et olgu kaasus ükskõik kui oluline või kui suure tähelepanu all avalikkuse silmis, siis õigust mõistavad inimesed, pean ilmas kohtunikke. On täiesti möödapääsmatu, nagu ka teistest inimtegevustes, et eksitakse. Inimlikel põhjustel. Selleks, et eksimuste tagajärgi viia miinimumini, on vaja seda, et ühte ja sama kaasust peab läbi vaatama mitmes kohtuastmes,“ rääkis Tehver.
„Kui tuleb välja ka lausa viimases kohtuastmes, et mingi viga on varem tehtud, siis tuleb see ära õiendada. See ongi ses mõttes kohtusüsteemi toimimise musternäide,“ viitas ta langetatud pikas kohtuasjas saabunud varasemast teistpidisele lõpule.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
