ERISAADE | Kaitsekulud tõmbetuules. Helme surub kalleid oste, aga raua ülalpidamiseks raha pole

 (313)
Erisaade
ErisaadeFoto: kollaaž, Ekspress Meedia / Scanpix

Miks on ühtäkki kaitseväele vaja relvasüsteeme nii kiiresti osta, et tavalisi hankeid teha ei saa?

Terve nädal on valitsuse eelarvekõneluste taustal keerelnud väikesed pöörised kaitsekulude ümber. Delfi „Erisaate“ stuudios on ajakirjanikud Kärt Anvelt ja Vahur Koorits, kes harutavad küsimused selgelt lahti, ning seletavad, mis probleemide pundar on seal tekkinud. Kaitseinvesteeringutes tark ei torma. Saate teises pooles arutatakse, kas laenurahast jooksvate kulude tõstmine on tark tee ja miks valitsus seda nimme võib teha tahta. Saatejuht on Raimo Poom.

Kärt Anvelt on alates suve lõpust kaitsekuludest ka nende ümber toimuvast päris palju kirjutanud. Ta rääkis stuudios, et esimesed signaalid kaitsekulude ümber süttida võivatest aruteludest jõudsid temani juba suvel. „Sügisel tulid konkreetsemad signaalid, kas on kavas kaitsekulusid 50 miljonit kärpida, mis nelja aasta peale teeb 200 miljonit eurot. Kuid teiselt poolt pakkus rahandusminister Martin Helme välja, et kuna laenuraha on olemas, saaks kaitseväele 300 miljonit leida lisainvesteeringuteks,“ seletas Anvelt tausta.

Seotud lood:

Anvelt ütles, et lisaraha pole iseenesest halb. „Kaitseväel on hirmsasti seda raha vaja. Ainus asi, mis tekitas küsimusi oli see, et rahandusminister Helme hakkas ette kirjutama, mida kaitsevägi siis peaks ostma selle raha eest. Jutt oli meretõrje võimekuse tõstmisest ehk võiks osta rannakaitsepatareisid. Ja teisalt keskmaaõhutõrjest ja teha siin näiteks riik-riigiga tehing Iisraeliga,“ rääkis ta,

Küsimus on ajakirjaniku sõnul aga esmalt selles, et ei rahandusminister, sotsiaalminister või kultuuriminister saa kaitseväele ette kirjutada, mida nad peaksid ostma.

Küsimuse peale, et samas on ka kaitsevägi ka ise näiteks varasemalt maininud keskmaa õhutõrje võimekuse muretsemise vajadust, tõi Anvelt välja paradoksi – süsteemi muretsedes peaks valitsus andma kaitseväele lubaduse kulusid järgmistel aastatel selle ülalpidamiseks tõsta. „Jah, kaitseväelased on varasemaltki rääkinud keskmaaõhutõrjest. Kuid siin on küsimus sellest, et pakutakse 300 miljonit ja selle eest saaks süsteemi osta ja inimesed välja koolitada, kuid pole mõeldud taristu ja edasise süsteemi käigushoidmise kulu peale. Üks süsteem on edasisest elutsükli kulust ehk 20-30%. Ehk kui praegu pakkuda see 300 miljonit ja raud ära osta, siis ei ole kaitseministeeriumil ja kaitseväe juhatajal kindlust, et järgnevatel aastatel kaitse-eelarve tõuseb, et süsteemi elutsükkel saaks ka makstud,“ seletas Anvelt ja nentis, et praegu pole raha , et seda edaspidi käigus hoida.

Vahur Koorits nõustus, et Helme pakutavate ostude juures on imelik ka see, et miskipärast ei taheta teha tavalist hankeprotsessi, kust selguks parim pakkuja. „On kummaline, et miks on järsku nii kiire, et ei saa teha tavalist hanget. Olgu, kui meil on vaja seda keskmaaõhutõrjet, siis pakkujaid on ju teisigi. Võiks tõesti teha hanke, see võtab aega. Aga ma ei näe ka praegu sedalaadi kriisi, et nüüd peaks kohe kiirustades midagi ostma hakkama. Kas on mõtet hakata tegema mingeid kummalisis tegevusi, mis võivad lõppkokkuvõttes minna väga kalliks, selle asemel, et teha neid rahulikus normaalses tempos, umbes nii nagu neid viimasel ajal tehtud on,“ märkis Koorits.

Kuid tema tõi seoses pakutavate suurhangetega välja teisigi küsimusi. Koorits märkis, et Eesti kaitsevägi on väga maaväe keskne, sest saab merel ja õhus loota liitlastele. „Mis puudutab vajaduse pilti, siis peame vaatama laiemat pilti, mis tähendab Eesti liitlassuhteid. Kaitseväe areng on olnu maaväe keskne. Seda on liitlastel kõige vähem ja liitlased tahavad seda kõige vähem aega. Lennukid, mis meid kaitseksid, ei pea üldse Eestisse tulla. Ka mereväe osas, mis peaksid Vene mereväega lahinguid, ei pea Eestisse tulema. Maavägi aga on see, et mehed ja masinad peavad olema füüsiliselt koha peal ja seda ei saa kaugelt teha,“ rääkis Koorits.

„Kui räägime keskmaa õhutõrjest ja rannikukaitsest, siis tähendab see natuke väljumist sellest, mida on seni tehtud. Üks kriitika koht on see et liitlased ise suudavad ise suures osas selle murega tegeleda. Kui pole tulnud väga tugevat signaali liitlaste poolt, et võtke see enda kätte, oleks vaja ikkagi küsida, kui prioriteetne see ikkagi on,“ püstitas ta küsimuse.

Saate teises pooles tuleb juttu eelarve tegemisest laiemalt ja sellest, mis võib olla valitsusliidu motivatsiooniks terve hulk laenuraha ka jooksvate kulude rahastamiseks kasutusele võtta. Kuula saatest, millise teooriaga saatekülalised välja tulevad.