ERISAADE | Isamaa riigikogulane: EKRE käigud Rail Balticu ja põllumeeste vastu teevad murelikuks ja pole viisakad

 (543)
Kaugel on Isamaa piir võimuliidus jätkamise osas?

Delfi „Erisaates“ räägib riigikogus Isamaa ridadesse kuuluv Andres Metsoja, et kui koalitsioonileppe kokkulepped ei pea saabub varem või hiljem hetk seda ka partnerile öelda.

Mitu nädalat on olukord, kus EKRE käib välja uusi sihtmärke ja teised koalitsioonipartnerid peavad sellega tegelema. Viimati tegeletakse maasikakasvatajatega. Kuid see pole esimene teema, koroonakriisis võeti ette Rail Balticu küsimus, kus ei saanudki lõpuni selgeks koalitsioonierakondade vahel, kas edendatakse projekti ühiselt või veab keegi jalgu järel. Eelmise nädalal esines Isamaa riigikogu saadik Andres Metsoja esines väga tugeva sõnavõtuga, et on raske olla koalitsioonis partneriga, kes ei toeta nii olulist projekti nagu Rail Baltic. Raimo Poom uurib Delfi saates Metsojalt, kui lähedal on koalitsiooni katkemise piir Isamaale? Juttu tuleb ka maasikakasvatajatega tekkinud tülist, Erakondade järelevalve komisjoni (ERJK) küsimuse ajastamisest ning natuke ka riigikaitsekulude tulevikust.

Seotud lood:

Millest tõukus teie möödunud nädalane tugev avaldus, kuidas paistab Rail Balticu teema koalitsioonis seestpoolt?

Eks poliitika on ruum, kus tuleb võtta sõna olulistel teemadel. Ma täidan ka lisaks Pärnumaalt valitud saadiku rollile ka Rail Balticu toetusrühma esimehe kohuseid. Ja ega see teema pole Rail Balticu ümber päevakorrale vaid EKRE jutusaatega seoses. Teame ju valimisdebattide ajast, kui erakonna esimees Mart Helme kandideeris Pärnumaal, kus ta ütles, et nad pole Rail Balticu vastu, kuid tahavad seda näha teises koridoris. Nüüd aga oleme riigikohtu otsuse järel olukorras, kus tuleb hakata valitsusel selgelt probleemile otsa vaadata. Kas siis koridor jääb paika või on vaja seda hakata muutma.

Üks pool on raha ja poliitika temaatika. Kuid tänasel hetkel on minu poole pöördunud inimesed raudteetrassil, kes tegelevad riigiga maade võõrandamise küsimustega, ja kes on selle protsessi pärast mures. Kogu aeg oleme rääkinud lihtsa riigi mudelist, kus kodanikul on üks aken riigiga suhtlemiseks. Täna on olukord, kus maa-amet tegeleb maade võõrandamise küsimustega, siis kõrvalnõuete menetlemisega ei tegele keegi.

Kas projektiga läheb nii kiiresti, kui soovime?

Ma väga loodan, et läheb. Ega ka lõpuni kõiki detaile ei näe kõrvalt vaadates. Ametnikega suheldes kõlavad vastused, et see poliitiline trall justkui neid ei sega ja nad saavad oma toimetustega edasi liikuda. Aga paratamatult, kuna tegemist on suure ja rahvusvahelise projektiga, siis iga infomüra ja arvamuse pendeldamine tekitab kakofooniat ja ei too selle projekti elluviimiseks kuskilt otsast kasu.

Riigikohus nõudis nüüd valitsuselt Pärnumaa trassi osas eeltöö teatavat uuesti tegemist. Kas see on võimalik valitsuses kiiresti ja üksmeelselt teha praeguses olukorras?

Eks erimeelsusi erakonniti ja erakondade sees Rail Balticu osas on, aga lähtuda tuleb sellest, mis on kokku lepitud. Ma looda, et valitsus saavutab selles küsimuses konsensuse. Sest teadupärast ju nii on, et valitsus saab otsuseid vastu võtta konsensuslikult.

Mis puudutab Pärnumaa lõiku, siis projekti käigus on vaadatuid trassi variante mitmeid, kuid ma loodan, et valitsus suudab leppida kokku, et ei algatata uut trassivalikut, vaid see trass jääb paika.

Kas Isamaal on mingi piir, kui vastutöötamine selles projektis liiga suureks läheb. Mis peab juhtuma et piir kätte jõuaks?

Poliitikat tehakse kokkulepete baasilt ja kindlasti on inimestel seal suur roll. Kui usalduskrediiti hakatakse vaikselt närima eri otstest, siis lõpuks ei jää seda lihtsalt järgi. Kui on kokku lepitud , et Rail Balticuga minnakse edasi, siis on sellele alal kirjutanud ka koalitsioonisaadikud parlamendis. Lõpuks ei ole võimalik teha arusaadavat poliitikat ja olla valijale mõistetav, kui ühel päeval kirjutame alla dokumendi ja järgmisel päeval ütleme, et tegelikult mõtlesime muud selle asja all. Igal erakonnal ja igal indiviidil on suures pildis arusaamad kuskil keskel, vasakult või paremal, kuid kokkulepped on selleks, et neid täita. Kui neid hakatakse avalikult alla laskma, siis teeb see murelikuks ja paneb küsima ka valijate vaates, et mis ajas te seal ellu viite. Kui sa, Andres, kandideerisid riigikokku, siis rääkisid mingitest väärtustest ja põhimõtetest, kuid täna teie partner ütleb, et koalitsioonileppesse pandud kokkulepped ei pea, siis varem või hiljem on käes see hetk, kus tuleb vaadata selgelt partnerile silma ja öelda, et vabandust, aga selline ühine plaan lihtsalt ei tööta.

Nädal aega käib suuremat sorti trall põllumajanduse ja maasikakasvatajate ümber. Arusaadavalt on siin välistööjõu teema, mis EKRE-le ei meeldi. Aga teisalt on ka põllumajanduse teema, mis on eestlastele hingelähedane ja oluline. Isamaa on ka suhteliselt vaikne olnud – mis vaade teil seespool on – kas niisugune äkiline maasikakasvatajate raputamine on põhjendatud või tuleks siin võtta tuure maha ja rahulikult asju arutada.

Eks see välistööjõu temaatika ole kantud riigi ja rahvuse säilimise temaatikast. Meie erakonna sees on diskussioonid olnud alati kannustatud sellest, kui palju Eesti kannatab välja. Kui palju võib siin olla eestlasi, kui palju võiks olla muulasi, et me ühel hetkel ei avastaks, et oleme oma riigis tegelikult vähemuses. Eks need tendentsid üle maailma on avaldunud ja see on rahvastikupoliitika vundament, millest lähtuda.

Nüüd aga see probleemistik, mis puudutab tööjõudu on kindlasti üks osa suurest probleemist. Aga mind on õpetatud nii, et elus tuleb väärtustada teiste tehtud tööd. Kui inimene on loonud midagi – on see maasikakasvataja, ehitaja, murukülvaja, siis seda tööd tuleb austada. Riigi vaates on sama küsimus: kui oleme pidevalt rääkinud sellest, et regionaalselt tuleb Eestit tasakaalustada, on see metsandus või põllumajandus, mida maal viljeletakse, siis kõik need kannapöörded, mida kriisis ajal väga resoluutselt pole ühelt poolt viisakad ega ka efektiivsed. Investeeringud on tehtud, välisturg paneb asjad paika, tööjõu vaba liikumine on olemas. Minna täna ütlema, et makske rohkem palka, küll siis saate, on küüniline, sest majanduse muutused nii ei käi.

Isamaa aja lõpuks selja natuke sirgemaks, kui peatas valitsusparteide kava asuda kiirkorras kaotama ERJK-d. Kas just sedasi ei peaks Isamaa oma näo eest kogu aeg seisma võimuliidus, kus muidu suuremad partnerid oma teemavalikutega teid varjutavad?

Eks me iga päev sellele mõtleme. Oleme üsna sügava majanduskriisi hakul ja praegu ei saa olla põhiprobleem selles, kuidas institutsionaalset valvatakse erakondi, see ei ole kõige pakilisem teema täna. Poliitika tegemises on küsimus ajastamises, mida nii partnerid kui oponendid kasutavad seda osavalt ära. Eks selliste hammasrataste vahel olemine on oma hinnaga.