Eesti Päevaleht tähistab oma 25. sünnipäeva. Samas on vana vaidlus, et kas ajalehe õige sünniaasta on 1995. või 1905. aastal. Kumb siis on õige?

Ega sellele küsimusele polegi vastust. Eesti Päevalehe (EPL) uudistejuht Mihkel Tamm ütleb Erisaates, et mõlemad päevad on väga tähtsad. EPLi (taas)sünni juures olnud Kärt Anvelt meenutab: "Kui kolm ajalehte - Rahva Hääl, toonase aja kohta ultramoodne Hommikuleht ning Päevaleht, mis nõukogude aja lõpus veel Noorte Hääl oli - kokku pandi, siis juhid mõtlesid, et mis see nimi võiks olla."

Lahendus oli omamoodi lihtne ja loogiline, kuna üks lehtedest oli juba Päevaleht, kuid samas oli valik mõnes mõttes maitse küsimus. Toonastele lehe juhtidele meeldis eelkäija Päewalehe käsitlusviis, imidž ja olek ning nii tänapäevane EPL oma iseloomu ka sai.

Mis on 25 aastaga muutunud?

Anvelti sõnul on veerandsaja aasta suurim muutus internet. Palju päevakajalisi sündmusi ilmub juba veebis ning järgmise päeva lehte oma teed ei leia. "Üritame ikka olla selle homse päeva leht ning järgmisel päeval lugejani tuua juba uued sündmused, mitte eelmisel päeval läbi nämmutatud asjad," sõnab ta.

Tamm selgitab valiku põhimõtet: jooksev info saab võimalikult kiiresti veebis loetavaks ning lehe siht on uued teemapüstitused ja eelmise päeva lugude suurem mõtestatus, nende analüüsimine. "Leht on paar takti rahulikuma sammuga," tõdeb Tamm.

Samas mõni asi püsib ka sama. Anvelt võrdleb praegusi poliitskandaale, näiteks Keskerakonna annetaja Juhaste juhtumit ja ERJK laialiajamist eelmise kümnendi alguse Reformierakonna suure kilekotiraha skandaaliga ja nendib, et inimene ja tema loomus on endiselt samad ning korruptsioon ei kao kuskile. "Praegu tundub aeg-ajalt, et kõik on ülivalgete rinnaesistega, aga tegelikult see
loomulikult niiviisi ei ole," lisab ta.

Muutunud on aga ajakirjaniku suhtlusviis allikatega. Vähemasti näeb Tamm suuri ohumärke, et näost-näkku suhtlemise aseainena võtab üha rohkem ruumi vestlus Facebookis või telefoniga kõnelemine. Viimastki kohtab aina harvem.

"Allikatega suhtlemine on kõige alus. Neid Messengeri teel lobisedes või helistades ei saa. Näost näkku ja kohtudes areneb allikavõrk," sõnab Anvelt.

Kihvtid lood

Mis on ajakirjanike lemmiklood? Skandaalid? Suured paljastamised? Ei. Näiteks Tamm oleks hoopis rohkem tahtnud lugeda Kopli lahes ujunud delfiinide kohta. "Aga toimetuses ma väga suurt üksmeelt selle osas ei leidnud. Olid mõned, kes ütlesid, et mis pagan - paar suurt kala on Kopli lahes - lähme eluga edasi," selgitab ta läbi naeru.

Anvelt on oma sõnul paarkümmend aastat olnud kõva poliitikalugude fänn. "Aastast 1994, kui Kalle Muuli ja Peeter Tali mind põhimõtteliselt vette viskasid. Täiesti noore, rohelise ja tundmatuna, kes ei saanud aru sellest, et parlament ja riigikogu on täpselt üks ja sama asi, mitte erinevad asjad. Elust näide!" kirjeldab Anvelt. Viimased paar aastat on aga maitse muutunud ja talle meeldib rohkem lugeda, kuidas kolleeg Tuuli Jõesaar kirjutab paarsada aastat vanadest riietest või on kuskilt üles leidnud üüratu portselanikogu. "Nii kihvtid lood. Näitavad elu teise nurga alt, ehedamalt," lisab Anvelt.

Mis sest lehest saab?

Tamm märgib, et juba siis, kui ta nelja aasta eest EPLis tööle hakkas, käisid jutud, et kas paberleht üldse peab vastu ja kaua see veel edasi ilmub. "Aga paberleht ilmub tõenäoliselt kauem edasi, kui arvame," lisab ta. Kogu maailma ajakirjanduses on muutlikud ajad. Lehe tulevik saab olema aktuaalsete teemade mõtestamine ning komplekteeritud valik ümberringi toimuva selgitamisest.

"Kui midagi kell kolm päeval juhtub, ei pea järgmise hommikuni ootama, et inimene saaks alles siis selle analüüsi postkastist kätte," ütleb Tamm ning lisab, et selle võib ka ju eelmisel õhtul juba veebist leida.