ERISAADE | Elmar Vaher: Eestis pole neid olukordi, kus relvaga peaks oma tervist või vara kaitsma

 (350)
Siseministeeriumi pressikonverents
Siseministeeriumi pressikonverentsFoto: Priit Simson

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher räägib Delfi erisaates Lihula tragöödia tagamaadest ja avab uurimise hetkeseisu. Lisaks arutleb Vaher, et kadalipp relvaloani läheb keerulisemaks. Eestis ei ole enam 90ndad ja juhtumeid, kus inimesele on vaja relva enese tervise või vara kaitseks, üldiselt ei ole.

Kas täna, kaks päeva hiljem, saab öelda miks Lihula tragöödia juhtus? Milliste faktoriteta see oleks võinud olemata olla?

Olles ise seal sündmuskohal sel öösel olnud, siis uurijad küsisid selliseid küsimusi koguaeg. Kas see mees on seal metsas üksi, keda eriüksus piirab? Kas kusagil vahetus läheduses on veel ohus inimesi? Kas see koht, kust ta tuleb, kas seal on toimunud midagi sellist, et tal oli põhjust niimoodi käituda: põgeneda, vastu hakata jne. Väga palju küsimusi on jätkuvalt õhus.

Ta andis üleeile õhtul üsna detailseid ütlusi. Ülekuulamine lõppes üsna hilja. Ja jätkub. Tema ütlustest on võimalik tuletada väga palju, mida uurijad praegu kontrollivad. Ja see on praegu üks meie põhieesmärke. Üks on tõesti teada, mida tema tegi alates 21.44 - 00.36. Mis viis ta sinna? Millised olid mõjutajad, mida me hetkel ei tea? Sellega tegelevad praegu uurijad väga aktiivselt.

Meediast on läbi käinud, et kui ta avas tule, arvas, et tegemist on politseinikega. Kas ta on andnud mõne selgema selgituse või midagi mis ei oleks niivõrd segane, sõge või arusaamatu?

Seotud lood:

Sellises olukorras, kus inimene on tapnud 2 inimest - tulistanud sihtimata sõidukit. Teadmata, mis sõiduk see on, kes seal sees on. Üsna keeruline on anda hinnangut praegu siin meil tema käitumisele või mis tema peas toimus. Ta on andnud selgitused, mida uurijad nüüd kontrollivad. Usun, et uurimise lõpus oleme juba targemad vastamaks nendele küsimustele.

Milline olukord Lihulas tema piiramisel oli? Saan aru, et seal oli päris pikk tulevahetus. Kui nüüd utreerida, siis lahingolukord seal metsa vahel. Kui kaua see kestis? Kuidas tema tabamiseni jõuti?

Sündmuse kronoloogia on selline, et 21.44 saame me esimese väljakutse selle kohta, et Lihula bensiinijaamas on toimunud liiklusõnnetus. Me kategoriseerime oma väljakutseid - Alfa, Bravo, Charlie. Alfa on näiteks see, et inimene helistab ja ütleb, et viimase kolme kuu jooksul on tema suvilast varastatud metalliesemeid, jalgratas või midagi taolist. See tähendab, et avaldajaga lepitakse kokku, millal uurija tuleb oma toiminguid tegema. Bravo on siis see, kus tuleb reageerida teatud kiire aja jooksul ja Charlie on siis selline väljakutse sisu, et lähimad üksused jätavad kõik oma tööd pooleli ja lähevad appi.

Nüüd 21.44 me reageerisime sündmusele mitte väga kiire väljakutsega. Niipea, kui 22.00 paiku - täpsemalt 21.59 - tuli esimene kõne, et on kuulda tulistamist, siis häirekeskus muutis prioriteeti ja saatis kohale võimalikult palju üksuseid. Esimene tiim, kes on valmis vastu võtma lahingut, alustama relvastatud kurjategija kinnipidamist, on Pärnust reageerinud kiirreageerimisüksus. Nende töö ongi tegelikult kinni pidada väga rasketes tingimustes ohtlikke kurjategijaid. See eeldab seda, et meeskond peab olema piisavalt suur. Metsaala - me ei tea, millise puu taga keegi on. Kui palju neid on. Kuna oli kuuldud mitmeid laske, võis oletada, et neid oli rohkem kui üks. Väga palju selliseid küsimusi tekkis tol hetkel, kui õues oli pime, kui oli teada, et kuulid vihisevad. Meie kiirreageerimisüksuse protsess näeb välja, et toimub väga selge planeerimine. Kuhu keegi teesulgu tegema läheb. Varustuse kontroll. Kas on piisavalt moona, vaatlusseadmeid, kas side toimib, kas side on vaikne? Väga palju detaile, millega üksus minnes peab arvestama.

Seda tehti. Meeskond sõitis Pärnust sündmuskoha poole. Kilomeeter enne epitsentrit tegi nõndanimetatud varustuse kontrolli. Meeskond relvastus, pani selga kõik selle, mis annab töötada metsas. Nii mindi sündmust lahendama. Kurjategija kinnipidamine õnnestus 00.36, kui ta sai aru, et on piiramisrõngas ja ta andis ennast ise välja.

Kas see võttis 45 minutit, et politsei jõuaks Lihulasse kohale?

Relvastatud kurjategija kinnipidamisel me reageerisime kokku 23 minuti jooksul. Nagu ma enne ka rääkisin, me prioritiseerime oma väljakutseid. Kuna esimene väljakutse oli Alfa-väljakutse, siis lõpetame muu sündmuse ära ja alles siis läheme lahendama teist sündmust. Niipea, kui saime teada, et tegemist on ohtliku sündmusega, muutsime väljakutse kiirust ja väljakutse anti väga paljudele ressurssidele. See on meie igapäevatöö. Peame valima, kuhu oma töötunde paneme. Kuhu reageerivad kiirreageerijad, kuhu reageerib liikluspatrull.

Toon sellise näite. Kui me oma ressursse ei prioritiseeriks ja paigutaks nii, nagu lihtsalt mõnus on. Siis me tegelikult ei oleks õigel ajal õiges kohas. Kahjuks see sündmus on tõesti selline, mida ilmselt Lihula rahvas ei mäleta. Ajalooliselt. Et oleks selline kole lugu seal sündinud ja ilmselt keegi ei näinud ka ette, et see võiks sündida. Reageerida Pärnust lähima patrulliga 23 minutiga, olla valmis võtma vastu üsna keerukat väljakutset metsas, öisel ajal. Minul ei ole meeskonnale mitte midagi ette heita. Kurb on, et inimesed on surma saanud, kaks last on haiglas, aga see on meie töö, et olla võimalikult kiiresti kohal ja võtta vastu ka niinimetatud lahinguid. Ka üks meie politseinik sai tabamuse. Võib pidada oma teist sünnipäeva. Öösel talle helistades siis nii ka ütlesin, et palju õnne. Kakskümmend sentimeetrit allapoole oleks ilmselt olukord teine. Aga see on politseiniku töö. Nad on õpetatud ja õpetame neid jätkuvalt, et olla valmis lahendama sündmuseid, kus tuleb ka oma elu ohtu panna.

Muidugi on olnud arutelusid, kas see reaktsioon oli piisavalt kiire või mitte. Miks ma selle poole tüürisin - kui Lihulas oleks praegu politsei kohapeal, siis kas oleks midagi saanud ennetada või kuidagi paremini reageerida?

Nii, nagu ma ütlesin, siis iga politseinik läbides politseikooli õpib lahendama relvastatud sündmust. Relvastatud kurjategija kinnipidamine peab olema iga patrulli lahutamatu osa. Kas ta on kiirreageerimisüksus, kas ta on liiklusjärelvalvet tegev üksus. Kõik politseinikud kannavad kuulivesti, kõik politseinikud on õppinud töötama lahingpaaris, omavad sidet, mida on selliste operatsioonide läbiviimiseks võimalik kasutada.

Osad meie meeskonnad omavad ka oma tavavarustuses kiivrit ja kilpi ja ka tugevama tulejõuga relva - vintrelva -, et lahendada siis keerulisemat olukorda. On väga palju küsimusi, et oleks. Oleks me teadnud, et see kõik nii on, siis ei oleks see kurjategija oma Tuudi suvilast välja astunud.

Tal oli kaasas kolm relva. Mis tal nendega plaanis oli? Miks on inimesel kolm erinevat relva autos kaasas?

Ta on oma selgitused andnud. Tõepoolest, kokku oli tal luba omada nelja relva. Kaks püstolit ja kaks tugevama tulejõuga relva. Need olid tal käes legaalselt. Tol ööl oli neid kolm. Neljanda relva leidsime läbiotsimise käigus ja kõik relvad on politsei käes. Miks ta neid kaasas kandis? Mida ta nendega tegi? Ma ei saa kahjuks praegu kõike avaldada. Me teame, mis toimus tol öössel. Enne seda avariid. Aga me peame ka viima läbi kvaliteetset uurimist ja see vajab lihtsalt aega, et kinnistada kõik ütlused ja olud sündmuskohal. Ma paraku kõiki detaile siin avaldada täna ei saa.

Kas ta kasutas neid relvi ka enne Lihula sündmusi? Nimelt jõudsid Delfisse ka erinevad vihjed, et laskmist oli kuulda päev enne.

Vastab tõele, et kogukond kuulis laskmisi päev enne ja arvas, et tegemist on jahimeestega. Milline oli tema osa? Kui palju oli laskmisi tema poolt? Seda täpsustab uurimine. Oleme teinud sündmuskoha vaatlused tema maakodus, mis asub Tuudi lähedal. Oleme teinud läbiotsimise tema kodus ja maakodus. Mõnes kohas veel. Enam-vähem omame pilti, kus või mis võis toimuda, aga peame need detailid veel kinnistama ja viima inimese tõenditega kohtu ette.

Kas olete ka selle inimesega suhelnud, kes relvaloale allkirja andis? Palju on ka küsimusi olnud, et see anti väga kergekäeliselt. Kui olete suhelnud - mis olid need põhjendused või miks need neli relva said heakskiidu?

Tõepoolest, PPA töötaja 2017. aastal, lähtuvalt siis relvaseadusest, andis talle relvaloa põhjusel, et inimesel puudus karistus. Karistus oli kustunud. Nagu me teame, 2008. aastal mõisteti ta kolmes kuriteos süüdi. Avaliku korra raske rikkumine, relva omamine ja lõhkeaine omamine. Selleks ajaks, kui talle relvaluba anti, võis öelda, et inimene oli kehtivast seadusest tulenevalt puhas. Samas - miks ma politseijuhina olen kriitiline. Politseinik mitte ei pea mõtlema, mis on mugav otsus, vaid peab relvaloa väljastamisel selle ohtlikkusele mõtlema. Selle ohtlikkust on võimalik kontrollida läbi selle, mida seadus ka võimaldab, et tema eluviisi arvestades võib relvaloa andmisest ka keelduda. Selle keeldumise võimalikkus on jäänud paraku analüüsimata. Meie töötaja ei teinud kõike endast olenevat - ei andnud hinnangut -, vaid minu hinnangul läks kergema vastupanu teed. Ta ei rikkunud seadust, kuid oleks võinud olla nutikam. Mõelda selles suunas, et kui selle otsuse teeb inimese suhtes, kes on 2007-2008 aastal käitunud selliselt, et kuul aknas ja oht oli olemas, siis eluviis, mida inimene elab: miks ta kaitseliidust lahkus, millised on tema suhted kogukonnas, naabritega. Need küsimused jäid paraku uurimata. Mina temaga suhelnud ei ole ja ma ei pea seda täna ka vajalikuks. Oleme alustanud uurimist. Uurijad küsivad ta käest loomulikult, et miks ta nii otsustas ja siis saame vastata, mis oli tema ajend või motiiv.

Kui Mikk Tarraste oleks loast ilma jäänud ja kohtusse pöördunud, siis kas ametnikul oleks olnud oht, et saab näiteks oma vahetu ülemuse käest peapesu? Andres Anvelt ütles täna Eesti Päevalehes, et tihti on relvaloa andmisel kaalutlus selles, et loast ilmajääja läheb kohtusse ja politsei kaotab seal.

Ma ei oska teiste eest mõelda. Oskan öelda nii, nagu mina mõtlen. Politsei peab olema julge. Toon sellise võrdluse: kujutame ette, et meil on väljakutse lähisuhtevägivallale. Mida on kümneid ühes päevas. Ja politseinik on arg. Ei julge olla resoluutne. Ta saab aru küll, et mees peksab kodus naist või last. Aga ta lööb põnnama. Sellist politseid mina ei taha ja ma ei taha sellises politseis ka töötada. Selle pärast ma olen ka kriitiline.

Tegelikult me käime kohtus oma õiguseid kaitsmas väga palju. Nagu me teame, kõik meie kuriteo uurimised - toon jälle näite lähisuhtevägivallast - alustame aastas 4000 kuriteo uurimist lähisuhtevägivalla asjus, kus tegelikult on üsna tihti emotsionaalsel pinnal toimunud midagi, kus on sõna sõna vastu. Aga me lähme kohtusse. Lähme koos prokuröriga julgelt kohtusse kaitsma kannatanu õiguseid. Kui keegi ütleb, et ta on arg, siis tema koht ei ole politseis.

Kui palju selliseid kaheldava väärtusega relvalubasid praegu üldse olla võib?

Teades, kuidas organisatsioon töötab, siis usun küll, et neid ei ole palju. Oleme alustanud kontrollmenetlust, et veelkord üle vaadata 26 000 inimese relvaload. Nende käes on umbes 56 000 relva. Need relvad jagunevad kolmeks: käsitulirelv, mida inimene omab iseenda ja oma vara kaitseks; sportimiseks ja üsna suur osa on jahinduses kasutatavad relvad. Vaatame üle veelkorra, millistel alustel on need load antud. Osade puhul tuleb kindlasti vaadata otsused üle, aga ma olen küll veendunud, et enamus meie töötajatest on julged. Tundes neist paljusid, siis ma ei kahtle nende otsustuskindluses või siis laia pildi nägemises. Kui ma teen relvaga otsuse, siis ma ei karda seda, mis on vaieldav.

Oleme sõnastanud selle enda jaoks niimoodi, et kui üks relv läheb meie kaudu välja niimoodi, et me ei ole väga kindlad inimese suhtes, siis tegelikult on meil lõpuks endal rohkem tööd. Relv ei lase ju iseenesest, relva taga on inimene. Kui me inimest ei ole hästi kontrollinud, tema osas kõike võimalikku, mis õigus ja seadus annab, ära teinud, siis tegelikult ka meie enda üksus - nagu laupäeva öösel juhtus - peab sinna metsa sõitma ja võtma vastu väga keerukaid otsuseid. Minema tule alla. Hästi raske on vaadata perekondadele otsa, kui teame, et meie politseinikud võivad hukkuda selle tõttu, et me ise oleme teinud kunagi võib-olla mitte väga professionaalse otsuse.

Seda kõike arvestades ja tundes politsei hingeelu, siis usun, et enamus [lubadest] on siiski antud argumenteeritult. See on meie kohustus. Ja kohustus ka täiesti moraalselt. Meil on kaks inimest hukkunud. Kaks last on haiglas. Peame olema veendunud, et meil ei ole selliseid püsse enam tänaval ringi liikumas. Kas me kõike suudame ka ära korraldada, sest Eestis on väga palju ka ebaseaduslikke relvi liikumas. Eile oli ka üks suuroperatsioon, kus koostöös kaitsepolitseiga leidsime väga palju laskemoona, väga palju ebaseaduslikke relvi.

Tõuksi küla?

Jah. Seepärast on ka neid relvi, mis ei ole legaalselt antud ja mis ei käi politsei käe alt läbi.

Kas niimoodi tagantjärele tohib üldse relvaluba ära võtta, kui inimene pole ka pärast loa saamist ühtegi rikkumist korda saatnud või ühtegi kuritegu sooritanud?

Muidugi ei ole eesmärk võtta lihtsalt relvalubasid ära. Ma räägin ikkagi sellest, et kui on tulnud ilmsiks vahepeal midagi sellist, mis on välistav asjaolu. Politseinikel on õigus ja võimalus teha päringuid kuhu iganes, et saada vastuseid ja otsustada relvaloa asjakohasus. Väga palju on räägitud arstitõenditest. Olles ise uurija ja näinud relvadega seonduvalt väga palju, siis ega tuleme veelkord selle juurde: inimene paneb selle teo toime ikkagi mingisuguses seisundis, mitte selle pärast, et keegi teda juhib või käseb, vaid tal juhtub midagi. Midagi tema vaimse tervisega. Tema psüühika saab mingil põhjusel sellise vigastuse, et ta muidu on korralik, käitub kodanikuna õiguskuulekana, ja mingil hetkel pöörab ära. On see seotud narkootiliste ainetega, on see seotud rahustitega, on see seotud alkoholiga või nende koosmõjus? See on nüüd hindamise koht, sest seadus iseenesest ei anna vastust, kas inimesel on see tarvitamine silmadest näha. Ikkagi tuleb hinnata kuidagi. Seda saab hinnata vaid selle ala ekspert. Nendeks on Eestis arstid.

Mõistan, et see kadalipp, et relvaluba kätte saada, läheb senisest keerulisemaks?

Tõepoolest arutelud on ja minu hinnangul need on õiged. Taaskord. Oleme olukorras, kus ühe inimese käe läbi on surnud süütud inimesed. See tähendab seda, et peame väga palju tööd tegema selle nimel, et mida me saame paremini teha. Mida saab PPA paremini teha? Väidan, et saab. Kergekäeliselt antud relvalubasid ei tohiks tekkida. Mina usun sellisesse riiki, sellisesse riigikorda ja politseisse, kes on julge. Kes läheb riskima. Teame, et relv ei ole mänguasi. Kuigi meil on tõepoolest aastas pea 1000 väljakutset, kus me reageerime sündmusele, kus on tulirelvakahtlus. Enamasti need ei osutu tõeseks, sest tänapäeval mängupoes müüdavad relvad on täpselt samasugused. Et kui keegi tahab nalja teha ja kõrvaltvaataja näeb, et tal on musta värvi relvataoline ese, siis inimese peas sünnib kohe nägemus, et see on tulirelv. Ohtlik. Tänaval. Antakse häirekeskusele teada, et meie sõidame. Tuleb välja, et välgumihkel. Neid sündmusi on ka väga palju. Aga jällegi, minu hinnangul las ta olla parem nii, sest nagu öeldakse: ka luuavarrest tuleb pauku. Kui me selle 1000 reageerimise pealt suudame tänava pealt ära tuua 30-40-50 ebaseaduslikku relva või kinni pidada inimese, kel on legaalne relv, kuid kes purjus peaga sellega lihtsalt rumalusi teeb, siis olgu parem nii. Meie kohustus on sõita sündmuskohtadele, kus on relvakahtlus.

Siseminister Mart Helme arvas eile, et poolautomaadid ei peaks tsiviilkäibes olema ja enesekaitseks võiks inimestel olla ainult revolvrid. Mis teie sellest arvate? Kas see muudaks politsei tööd kergemaks, kas see oleks ühiskonnas mõistlikum korraldus?

Ma ei hakkaks hindama, kas politseil on midagi kergem või ei ole. Politsei teeb nii, nagu õiguskord ütleb. Kas püstol, mille salves on 15 pauku - nagu öeldakse - või automaattulirelv, mille salves on võib-olla 30 pauku. Loomulikult on need erineva laskevõimsusega relvad. Raske hinnata. Peame arvestama, et need niiöelda pikad püssid on pigem jahirelvad, mitte enesekaitseks. Kõik ju saavad aru, et väikse püstoliga Glock 19 jahimehed jahile ei lähe. Neil on siiski väga pikad karabiinid ja väga hea optikaga. Kui me tahame riigis sellist hobi nagu jahindus - mis on kultuuriliselt ja ajalooliselt meil väga palju veres - muuta, siis tuleb muuta ka seadust. Kui vaadata õnnetusi ja neid juhtumeid - kasvõi seda traagilist õhtut laupäeval - siis need lasud ei toimu ju kaugelt. Lasud toimuvad 10-15 meetri kauguselt, kus inimesed surma saavad. Peame ikkagi tegelema ohtudega. Loomulikult on selge, et tugeva tulejõuga relv on ohtlikum. Seal on võimalusi nii palju, et see kuul läheb rändama ja leiab vale koha.

Võime rääkida näiteks Veronika Dari juhtumist, kus kurjategija läks ähvardama Tiit Ottist laskudega ja lasi nii, et kuul muutis trajektoori. Läbis tunneli - majaaluse kangi, kust liiguvad inimesed ja autod -, läks vastu seina, muutis 15-20 kraadi oma trajektoori, mahtus läbi kahemeetrisest vahest läbi kahe bussi ja tabas kooli tõttavat last, kes oli seal juhuslikult. Jällegi. Iga kuul, mis lendab torust välja, on omamoodi ohtlik. Kõige ohtlikum on ta ikkagi selle tõttu, et ta on vale inimese käes.

Küsiksin teilt isiklikku kogemust. Kui palju olete oma töös täheldanud, et relva kasutatakse enesekaitseks ja võrreldes sellega - kui palju seda kuritarvitatakse?

Kuritarvitamine. Legaalse relvaga kuritegusid, kui rääkida laskmisest, mitte sellest, kui seda kantakse viisil, et keegi magab purjus peaga ja loaga relv on kaasas. Mis on ka rikkumine tegelikult. Või näiteks laskemoona on lubatust rohkem. Kuritegusid relvadega, füüsilisi tulistamisi ja teiste vigastamisi, pannakse Eestis ikkagi üsna vähe toime. Elame turvalises riigis. Umbes pooleks on tegemist legaalsete relvadega. Teine pool on ebaseaduslikud relvad. Neid ei ole palju. 18-20 juhtumit aastas. Seetõttu ei ole tulirelv 2020. aastal enam see, mille tõttu tuleks hirmu tunda. Tõepoolest, 15 aastat tagasi olid meil üle päeva väljakutsed, kui kuritegelikud grupid omavahel võitlesid, tulistasid. Käis kättemaks, neid näiteid, kus maja hoovis isa lasti maha lapse ja naise silme ees, kuna kurjategijad õiendasid arveid - kurjategijad ei saanud omavahel raha või töömaad ära jagatud või keegi tõmbas kellegi raha või narkootilise ainega üle. Ma ei ütleks, et need näited olid tavapärased, kuid neid oli väga palju. Täna neid õnneks ei ole. Suur osa on ka selles, et oleme suutnud ebaseaduslikke relvi suutnud väga palju kätte saada, käibest kõrvaldada. Aga põhjus on ka selles, et Eestis on üsna konservatiivne relvaseadus. Relva ei ole lihtne saada. Seepärast täna ohtu relvade mõttes kindlasti tundma ei pea.

Kui palju relva enesekaitseks on läinud vaja, võrreldes nende 15-20 juhtumiga, kui asi on üle käte läinud?

Ei ole palju. Enesekaitseks või vara kaitseks neid relvi väga ei kasutata. Käime mõned kaasused läbi. Kus on tõenäoline, et peaksid ennast või oma vara kaitsma? Neid kohti loomulikult on ja inimestel on ka vara, mida kaitsta. Aga kuritegevus ei eelda seda, et pead relvaga kaitsma oma vara. Okei, ärme siis relvaga oma vara kaitsmisest talus või korteris räägime. Selliseid juhtumeid ma väga palju ei tea. See, et keegi kusagil purjus peaga pauku teeb ja kellegi maha laseb - mis on ka alles siin Lõuna-Eestis juhtunud lugu - see ei ole juhtum, mis enesekaitse alla liigituks.

Järgmised variandid. Ma ei tea, lähen daamiga teatrisse ja võib keegi mulle kallale tulla. Kas ma võtan relva kaasa teatrisse? Tundub naljakas. Üsna tihti tehakse teatris ka klaas konjakit. See on juba rikkumine, kui relva alkoholijoobes kanda. Ei käida ju relvaga teatris. Õhtul ööklubisse ei võta relva kaasa. Turvamees ei lase sissegi. Lähed õhtul sõpradega jalgpalli vaatama, õlut jooma? Oleks naljakas võtta relv kaasa. Juba hakkad seadust rikkuma, kui õlut relvaga jood. Tegelikult neid kohti Eestis minu hinnangul, kus sa pead kaitsma oma vara ja tervist, ei ole. Meie riigi turvalisuse olukord ei eelda seda.

Pole ju kellelegi saladus, et meestele meeldivad relvad. See on fakt. Pigem omatakse selle pärast relvi. Mul on üks hea lugu rääkida oma sõbrast, kes ka vahel ütleb, et võtaks omale relva ja arutame siis iga kord, et kas Glock 19 on parem kui Glock 17 jne. Siis ta alati ütleb, et Elmar - ära muretse. Ma salved panen garaaži kappi. Kelgu võtan pealt ära, panen kuhugi raamaturiiulisse raamatute taha peitu. Ja siis raami ja kõik muu panen maja teise otsa. Siis ma küsin, et käiks nüüd korra läbi, et miks sa selle relva võtad omale? Tema ütleb, et ai, no kui keegi tuleb, siis ma nüüd teen siin pauku. Küsin, et mis sa siis ütled kurjategijale? Ta ju ei helista ette, et ma nüüd tulen teid röövima. Ja kui kurjategija on ukse taga, kas sõber siis palub oodata ja selgitab, et läheb toob sealt nüüd siis salved ja sealt veel selle ja viienda? Siis mu sõber jälle loobub.

Aga ma saan temast mehena aru. Tal on mingi kihk. Vahest pauku käia tegemas jne. Aga selleks ei pea relva omama. Selleks võib minna lasketiiru, ei pea oma relv kaasas olema. Maksad natuke raha, saad teha kirega oma paugud ära ja minna rahulikult pere juurde. Mõtteviis ei peaks olema selline, et ma oma vara kaitseks võtan relva. Aga see on minu seisukoht. Olles politseinik, omades ka relvaluba, tsiviilkäibeski omatud relva, olnud aastaid relva omanik - mina mõtlen niimoodi. Aga meil on mõttevabadus ja kõik võivad mõelda niimoodi, nagu nemad tahavad.

Kui teil ükspäev relv ära võetakse, saaksite edasi elada?

Elan ilma relvata iga päev. Oma töö käigus loomulikult mingi hetk ma seda kannan. Teen iga aasta vajalikud relvatestid, et iseendale - mitte kellelegi teisele - tõestada, et kui vaja, siis mul käsi ei värise. Olen mina inimest tulistanud, olen ise olnud tulistatav. Sellest kogemusest tulenevalt ütlen, et tänapäeval on väga palju muid võimalusi enesekaitseks kui relv. Rääkimata veel pikast jahikarabiinist või pikast siledaraudsest relvast, mida oma kaitseks kasutada ja kanda poleks üldse mõistlik.