Koorits pareeris kohe, et see on umbes sama küsimus, kuidas Lidl julgeb tulla võitlema Eesti toidukaubaturule, kus on suured ees.
Kiisler polnud sugugi võrdlusega nõus. „See on võrreldav ainult sellega, et Eesti turul on suured ketid ja ühtegi vväikest keldripoodi enam sisuliselt ei ole.“
Üksmeelele ei jõutudki, sest ka Koorits ei taganenud oma vaattest. „Ma ei väidagi, et apteek peab proviisorile kuuluma. Konkurentsiseisukohalt oleks hea, kui tuleks juurde veel mõni apteegikett, hulgimüüja. Jään skeptiliseks, et proviisor teeb asjad kuidagi paremaks.“
Saate teises pooles tuleb juttu sellest, et rahandusminister Martin Helme on hakanud väga suure innuga ajama tuuleenergiaäri asju, eriti toetaud vendade Sõnajalgade seisma pandud tuulikuarendust Ida-Virumaal
„Martin Helme valis taas poole ja valis ametnike vastu. Sellega andis ta ministrina signaali, et kui ametnikud järgivad seadusi võib olla halb,“ sõnab selle kohta Kiisler. Aga samas kutsub üles kõigis neis kaasustes väga hoolega vaatama, kus kohas ikkagi tõde asub.
Koorits peab aga sellist EKRE käitumist ikkagi murettekitavaks. „See on näide sellest, kuidas EKRE üritab parteikontorisse võtta hästi palju sellist võimu, mida seadused neile ei anna.“
Ta toob näiteid. „Nägime siin Mart Järviku juhtumis, kus minister käis kalatööstuses ringi ja otsustas silmaga peale vaadates, et siin listeeriat ei ole. Ja teist näidet, kus minister vaatab tuulikut ja otsustab, et see võib olla ikka ei sega signaalluuret, kui ta on 30 meetrit kõrgem. Ministritel pole kompetentsi hinnata selliseid spetsiifilisi asju. Selleks on ametkonnad, kellel on teadmised ja vahendid neid tehnilisi otsuseid teha. Kui tulemus on see, te kui minister otsustab, et sellele ettevõttele tehakse liiga aga teisele mitte ja talle võiks just saata inspektsioonid sisse, siis näeme võimu olulist koondumist parteikontoritesse, millega kaasneb korruptsioonirisk.“