Erimeelsus mürgeldajate karistuste osas

 (149)
Hommik, 27 aprill
Foto: DELFI

Tuntud teadlased, politoloog Iivi Masso ja sotsioloog Juhan Kivirähk suhtuvad erinevalt küsimusse, kas mullu aprillis tänavail korda rikkunud isikutele mõistetud valdavalt leebed karistused on ühiskonna tervisele kasulikud või kahjulikud.

Iivi Masso märkis venekeelsele nädalalehele Den za Dnjom antud kommentaarides, et leebed karistused lähtuvad nägemusest, et vägivald on vastus ahistamisele, halvale ühiskondlikule olukorrale, diskrimineerimisele.

“Vandaalitsejaid karistatakse nagu väärkoheldud lapsi: nad pole ju süüdi, et neil on nii halb olla, vägivald on vaid “sümptom”. Katsutakse nende halba enesetunnet mitte veel halvemaks teha.”

Kui aga vägivallatsejate motiiv on pigem subjektiivne ja mitte sotsioloogiline, see tähendab lähtub nende enda ideoloogilisest vastuseisust ühiskonnale ja mitte sellest, kuidas ühiskond neid kohtleb, siis kerge karistus annab märku selle põlatud “vaenlase” nõrkusest. Masso arvates annab see signaali, et vägivald tasub end ära. “Arvan, et antud juhul — nagu ka Euroopa islamiäärmuslaste puhul — on küsimus just sellises subjektiivses vihas,” väidab Masso.

“Selline viha ei kao leebete karistuste puhul kuhugi — heaks kinnituseks kasvõi Dmitri Linteri kinnitus Soome TV-le, et ta kavatseb kasvatada oma poega kättemaksu vaimus juba ainuüksi selle eest, et politsei ta ülekuulamisele üldse viis. Sellised inimesed mõistavad ainult vägivalla keelt. Karm karistus võib neid mõtlema panna või ei, aga leebe karistus neid kindlasti ei lepita.”

Iivi Masso on ka üks esinejatest Tallinnas 26. aprillil peetaval Kodurahu foorumil.

Sotsioloog Juhan Kivirähk aga meenutab, et Eesti karistuspoliitika läbivaks jooneks viimastel aastatel on olnud selle liberaliseerumine, vabaduskaotuslike karistuste osakaalu vähendamine ja vangide ennetähtaegne vabastamine.

“Seetõttu mõjusid peaminister Ansipi poolt mullu pronksiöödel eetrisse paisatud ähvardused viieaastastest vanglakaristustest juba siis anakronismina,” väidab Kivirähk. “Kui inimesed on tekitanud märgatavat materiaalset kahju, on mõistlikum neilt see kahju sisse mõista, mitte neid vangikongi heita.”

Teiseks on Kivirähki arvates selge, et alati käsitletakse erinevalt neid, kellel on juba selja taga pikk karistusteregister ja neid, kes satuvad õiguskorraga pahuksisse esimest korda. Pronksiööde rahutustes osales väga palju selliseid noori, kes rikkusid avaliku korda esmakordselt, kes sattusid tol ööl sündmuste keerisesse massipsühholoogia mõju all. Oleks suur viga kohtuvõimude poolt esimest korda eksinud liiga rangelt karistada. Sel ööl oli paljudel raske säilitada kainet mõistust.

Mõistev suhtumine ja vajadusel ka pahategude andeksandmine pole Kivirähki hinnangul mitte nõrkuse, vaid tugevuse tunnus. “Demokraatlik riik ei peaks oma autoriteedi maksmapanekul tegema panust jõule, vaid tuginema kainele mõistusele, tarkusele ning oskusele võtta oma tegevuses arvesse erinevate elanikkonna gruppide ootusi ja hoiakuid. Ma arvan tõesti, et ülearu ranged karistused ei oleks õige tee leppimisele ja lõimumise tugevdamisele.”

Riigiprokuratuuri statistika näitab, et Põhja ringkonnaprokuratuuris tunnistati kahtlustatavaks 427 ja Viru ringkonnaprokuratuuri haldusalas 43 isikut. Samas enam kui pooltel ehk 267 juhtumi puhul menetlus lõpetati ilma asja kohtusse saatmata. Samalaadne seis valitses ka Viru ringkonnaprokuratuuris, kus 43 kahtlustatavast saadeti kohtusse 30 isiku süüasjad. 13 juhul menetlus seega lõpetati.

Tänaseks on kohus langetanud otsuse kokku 96 inimese suhtes, neist 22 on Ida-Virumaalt. Tegelik vangistus mõisteti kuuele isikule, ja osaliselt tegelik vangistus 13. Osaliselt tegelik selles mõttes, et inimene kannab osa karistust reaalselt ja ülejäänu jääb katseajaks.

Ülejäänutele mõisteti kas tingimisi vangistus, rahaline karistus või üldkasulik töö. Enamik kriminaalasju jõudis kohtusse kokkuleppemenetluse korras. Vaid juhtudel, kui keegi oli varem juba kriminaalkorras karistatud, taotlesid prokurörid tema suhtes reaalset vangistust.

Möödunud aasta aprillilõpupäevadel rääkis peaminister Andrus Ansip, et ei maksa oma noort elu alustada viieaastase vanglakaristusega. President Toomas Hendrik Ilves teatas, et rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse ja neid karistatakse kiiresti ja karmilt. Siseminister Jüri Pihl kogenud operatiivtöötajana ei lubanud midagi.

Kui asetada presidendi retoorika tänase päeva konteksti, ja võrrelda seda kohtuasjade statistikaga, jääb üle järeldada: pronksiöödel tegutses Tallinnas vähem kui sada täisealist laamendajat, kes suutsid uskumatu efektiivsusega kesklinna segi peksta. Neile lisandus umbes poolsada alaealist, kelle suhtes hiljem rakendati üldkasulikku tööd või alaealiste asjade komisjoni.

Tegelikult võttis Tallinnas rahutustest aktiivsel moel osa siiski ilmselt rohkem kui sadakond inimest. Erinevad ajalehed hindasid aasta tagasi otseselt märatsenute arvuks vähemalt tuhatkond, kellele lisandus teist samapalju lihtsalt pealtvaatajaid ja nn passiivselt kaasaelanuid.

Kui rääkida materiaalsest kahjust, siis rahandusministeeriumi andmetel on ministeerium esitanud kohtuvälise nõude kahju hüvitamiseks 43 isikule kogusummas 586 284 krooni.

17 isikut on praeguseks hüvitanud kokku 14 095 krooni. Kokku hüvitati kahjusid 25,5 mln kr ulatuses. Kuidas ja kellelt enam kui 24 miljonit krooni kavatsetakse sisse nõuda, sellest ei ole ametnikud rahvast teavitanud. Rahandusministeerium on samas omandanud kõik kannatanute kahjunõuded.