Erakonnad plaanivad naispoliitikute nimed järgmistes valimisnimekirjades ettepoole tõsta
Riigikogu sooline koosseis on viimased paarkümmend aastat püsinud suuremate muutusteta. Riigikogu liikmete seas on aastatel 1992-2014 meeste osakaal olnud 78-90%, naiste osakaal on jäänud vaid 10-22% vahemikku. Kandidaatide seas on naiste osakaal olnud 14-27%.
Võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi hinnangul on riigikogu koosseisud olnud läbi aastate sooliselt tasakaalust väljas. Võrdõigusvoliniku sõnul on erakondade juhatustel määrav roll, et saavutada esinduskogus senisest suurem naiste esindatus. 2015. aasta riigikogu valimiste nimekirju koostades peaksid erakonnad lähtuma muu hulgas demokraatliku valitsemise aluspõhimõttest – naiste ja meeste võrdne osalemine poliitilises otsustusprotsessis.
„Kuna riigikogu koosseisud on olnud läbi aastate sooliselt tasakaalust väljas, on vaja erakondadel üldvalimiste eel sugude võrdsuse põhimõttele tõsiselt tähelepanu pöörata. Riigikogus on naisi olnud meestest tunduvalt vähem, sest naistel on kehvem positsioon valimisnimekirjades. Ei saa rääkida sugude võrdsetest võimalustest, kui ühe sugupoole esindajatele antakse valija hääle püüdmiseks parem stardipositsioon,“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.
Ta lisas, et kõik riigikogu erakonnad on 2012. aastal kirjutanud alla koostöömemorandumile, milles poliitikud nägid naiste madala esindatuse probleemi lahendusena nn triibulisi nimekirju. 2015. aasta valimisteks nimekirju koostades ei tohiks erakonnad unustada oma lubadust seada sisse uus hea poliitiline tava asetada nais- ja meessoost kandidaadid nimekirja vaheldumisi.
Volinik märkis, et Eesti valimisi ja poliitikat soolisest aspektist uurinud teadlased on toonud välja, et just erakondade juhatused annavad meeskandidaatidele eelispositsiooni. Argumendid, et meespoliitikud on oma bioloogilise soo tõttu paremad häältepüüdjad ning nende poliitkarjäär saab kiiremini tuule tiibadesse tänu nende ambitsioonikusele, ei ole aga täpsed. Asukoht üleriiklikes ja ringkondlikes nimekirjades mõjutab nii valituks osutumist kui ka häältearvu.
Valija ei tea tagumiste kohtade kandidaate ega soovi n-ö raisata neile oma häält, mistõttu on häältesaak nimekirja lõpus väiksem. Seetõttu peab erakondadesisene otsustusprotsess selle üle, kes saavad valimisnimekirjades kõrgematele positsioonidele, olema läbipaistev ning võtma arvesse Eesti eesmärki saavutada seadusandlikus kogus suurem sooline tasakaal.
Ka Eesti valitsus on oma tegevusprogrammis näinud ette, et naiste roll Eesti poliitikas peab suurenema ja ühiselu kujundavad otsustuskogud (riigikogu, valitsus, valla- ja linnavolikogud) peavad saavutama soolise tasakaalu. Valitsuskoalitsiooni erakonnad peaks sugude võrdsuse põhimõtet järgides teistele head eeskuju näitama.
„Enamik erakondi on sõnades väljendanud poolehoidu põhimõttele, et riigikogu koosseis peab peegeldama Eesti ühiskonna mitmekülgsust, sh mõlema soogrupi osakaalu elanikkonnas. Ka Eesti elanikud soovivad uuringute andmeil näha riigikogus rohkem naisi. Nüüd on võimalik erakondadel oma tegudega arenguid õiges suunas mõjutada. Eesti poliitikasse on vaja juurde naispoliitikuid ning valimistel peaks kandideerima suurem arv naiskandidaate kui seni.
Selleks on vaja saata naistele erakondade poolt signaal, et nad on poliitikas teretulnud ning et nende võimalused teha poliitkarjääri ei ole võrreldes meestega kasinamad. Uute silmapaistvate naispoliitikute esiletõus mõjutab ühiskonda positiivselt veel aastaid, sest nõnda näidatakse eeskuju noortele tüdrukutele, kes saavad innustust valida poliitiku elukutse. Loodan 2015. aasta valimistel näha senisest rohkem naine-mees-naine-mees nimekirju,“ ütles võrdõigusvolinik.
