"Intervjuudest keeldumiseks ma põhjust ei näe," vastas Eesmaa Delfi küsimusele, kas Eesti poliitikud peaks edaspidi hoiduma intervjuudest Vene ajakirjanduse väljaannetele, mille eesmärgid ja senine tegevus pole piisavalt selged ning sõltumatud.

"Küll aga soovitan pikemate küsitluste puhul paluda intervjuu lõppvariandiga enne selle ilmumist tutvuda. Mitte tsenseerimiseks vaid elementaarsete piinlike vigade kõrvaldamiseks. Mul oleks tuua mitmeid näiteid, kus isegi kohalikud ajakirjanikud on mu juttu valesti tõlgendanud. Tõenäoliselt ja loodetavasti mitte pahatahtlikult, vaid olukorra vähese tundmise tõttu. Kui aga mu valesti tõlgendatud mõtted esitatakse minu kindlameelse tsitaat-arvamusena võib teinekord üsna piinlikult välja kukkuda. Pärast pikemat vestlust Yana Toomiga on mul välja kujunenud arvamus, et tema usutlusega ühele Vene ajakirjale toimus midagi sarnast. Olukord oleks lahenenud ja segadus olemata, kui Yana oleks saanud intervjuu trükivariandiga enne selle ilmumist tutvuda," usub Eesmaa.

"Olen jõudnud arvamusele, et ka Eestis on kõige õigem poliitikul esineda täpselt koostatud napi lausungi või avaldusega, mitte aga anda pikki intervjuusid paari-kolme minutilise uudisteloo tarvis, kus pealegi esineb veel vastajale tundmatu arv arvajaid. Nii tuleb kahjuks välja, et poliitik aitab oma jutuga teha ajakirjanikul oma lugu, kes pahatihti pole huvitatud mitte poliitiku ja tema erakonna arvamusest, vaid ajakirjaniku või toimetuse nägemusest antud teema ja sellega seotud poliitikute suhtes. See on aga oluline vahe. Seetõttu esinebki intervjuudes poliitiku jutust vägivaldselt välja rebitud lauseid, mis poliitiku arvates pole antud juhul kaugeltki mitte kõige olulisemad," nentis ta.

Eesmaa räägib, et on seda ka omal nahal tundnud ning et endise ajakirjanikuna on tal mõnede tänaste ajakirjanike pärast piinlik.

"Poliitikule parim intervjuu variant on usutlus otse-eetris, sest isegi ajakirjaniku püüdluste korral juttu juhtida talle meelepärases suunas saavad vaatajad-kuulajad sellest aru, kui tegemist on pahatahtlikkusega. Poliitikuna eelistan intervjuu asemel artikli kirjutamist, kuid selle ilmumise üle otsustavad toimetused. Aastate eest peeti ajakirjaniku peamisteks vahenditeks elektroonilises meedias sõna ja pilti, täna on selleks vaieldamatult kõige laiemas mõttes valik. Muutus on suur ja eriti ebameeldiv, kui valiku tagapõhjuseks on poliitiline eelistus, mida me ülepolitiseeritud ühiskonnas esineb taunitavalt sageli."