Endine suursaadik Jaapanis: Tokyos kardeti suurt maavärinat juba ammu

 (11)
Maavärinaõppus Jaapan koolis
AFP/Scanpix

Eesti endine suursaadik Jaapanis Mark Sinisoo meenutas, et Tokyos oodati juba ammu hirmuga suurt maavärinat. Ennustus oli, et see leiab aset umbes 50-aastases ajavahemikus sel sajandil.

„Kas praegune maavärin oli just see kardetud suur, või on oodata veel suuremat, pole teada. Valitsus oli aastate eest otsustanud viia pealinna Tokyost ära kuhugi seismiliselt stabiilsemasse piirkonda, see aga oli pikema perspektiivi kava,“ rääkis Delfile Mark Sinisoo, kes oli Eesti suursaadik Jaapanis aastail 1998-2000.

„Kasutan võimalust avaldada kaastunnet maavärina ohvritele ja nende omastele,“ lausus Sinisoo.

Diplomaadi sõnul on nõrk maavärin Jaapanis nii igapäevane asi, et pole isegi selliseks kõneaineks, nagu meil on ilm. „Kui ikka hooned ei varise ja midagi ei purune, ei tunne ka keegi hirmu, kui natuke raputab. Jaapanlased ehitavad maavärinakindlaid maju ja sildu, võrdleksin Saaremaa silla ehitamise maksumust samasuguse silla ehitamise maksumusega Jaapanis. Saaremaa sild oleks imeodav, sest meil maavärinat karta pole vaja ja konstruktsioonid on kergemad,“ nentis Sinisoo.

Seismiliselt rahutus Tokyos toimuvad aga väiksemad maavärinad iga nädal. „Kui nõrgad need olid? Istusin kirjutuslaua taga bürootoolil, millel on rattad all. Järsku tool hakkas koos minuga sõitma edasi-tagasi, amplituudiga võib-olla 10-15 cm. Kolme-nelja sekundiga oli kõik möödas. Muud midagi ei juhtunud. Läks mööda nädal, mõnikord ka kuu, ja see kordus. See oli pigem huvitav kogemus, kui midagi hirmu tekitavat. Mu abikaasa suhtus neisse väikestesse raputamistesse kui igapäevasesse ja põnevatesse juhtumitesse. Jaapanlased ütlesid, et halvaendeline on väikeste maavärinate pikk paus, sest see võib lõppeda tugeva maavärinaga,“ meenutas diplomaat.

Eesti saatkonna turvalisust kontrollisid ametnikud ja ruumides olid päästevahendid aknast tänavale laskumiseks. Seif pidi olema kinnitatud põranda külge, kui see oleks sõitma hakanud, siis oleks see purustanud seina ja maandunud tänavale. Mööbli paigutust jälgiti maavärinaohutuse aspektist, uue mööblieseme hankimisel pidi selle suurus, kaal, kinnitusviis ja toas paiknemine vastama maavärinaohutuse nõuetele.

„Ka kerge maavärin võib tekitada inimesele vigastuse, kui selle tagajärjel paiskub ümber raamatukapp, seega iga raamatukapp peab olema kinnitatud seina külge,“ selgitas Sinisoo kohaliku elu eripärasid.

Juhtmerägastik tänava kohal

Maavärinaga mõnikord kaasnev tulekahju ei ohusta aga mitte ainult inimelusid, vaid võib hävitada ka jaapanlase elu jooksul kogutud rahatagavara. „Kuna pangad intressi ei maksa, siis ei hoia jaapanlane oma raha pangas, vaid kodus seifis. Müügil on ka lihtsa lukumehhanismiga seifid, mis on täiesti tulekindlad, näiteks garantii — kaks tundi 1200-kraadises temperatuuris. Need elavad maavärina üle,“ kirjeldas Sinisoo.

Jaapani tänavapildis on valitseval kohal elektriliinid, sest elekter tuleb kodudesse õhuliini pidi, mitte maa-alust kaablit mööda. Maa sisse võib tekkida lõhe, mis tõmbab kaabli katki, ka õhuliin võib katkeda, kuid seda on lihtsam parandada.

„Linnatänavatel olid noolega sildid — nagu meil sõja ajal, millel oli sõna „varjendisse“, seal aga juhatas silt ohutusse paika, parki, eemale variseda võivatest ehitistest. Suuri parke Tokyos leidub,“ kirjeldas Sinisoo.