“Pikalt võimul püsinud poliitikutele on omane veendumuse tekkimine, et nende arusaamad probleemide olemusest ja nende lahendamisest on ainuõiged. Sellega saab seletada, kuid mitte õigutada tipp-poliitikute halvustavaid ja sildistavaid märkusi nii streikijate kui ka toetajate kohta ning kamandavat suhtlemisstiili,” ütles Ruul Delfile.

“Ühiskonnas teravalt aktuaalsete probleemide korral oodatakse valitsuselt julgust probleeme tunnistada, nende lahendusi huvirühmadega, antud juhul haridustöötajatega arutada ja valmisolekut probleemidele lahendusi leida. Loomulikult on streikivate õpetajatega raske ühist keelt leida, kuid haridusministri portfell on juba 2007. aastast IRLi käes olnud.”

Tema sõnul on olnud ilminguid valitsuse liikmete soovist hea tahte märke üles näidata, selleks on nii peaminister Ansipi lubadus alandada töötuskindlustusmakset või haridusminister Aaviksoo ettepanek tõsta noorempedagoogi ja pedagoogi palgamäära. Kui aga õpetajad haridusministriga kohtumiste järel ütlevad, et nad ei saa küsimustele vastuseid, siis on tegemist ikkagi soovimatusega sisulist dialoogi pidada.

“Paraku ei ole haridustöötajate ja valitsuse vahel sisulist mõttevahetust või arutelu näha olnud. Ka tänasel õpetajate meeleavaldusel Vabaduse väljakul torkas õpetajate sõnavõttudest silma, et lisaks palganumbrile on veel terve hulk töökoormuse ja -korraldusega seotud muresid, millele nad sooviksid riigipoolset lahendust, tähelepanu ja mõistmist. Tajutav lugupidamatus riigi poolt on kindlasti üks oluline põhjus, mis tuhanded õpetajad streikima pani.”

Ruul peab tõenäoliseks, et streigil oma mõju ka poliitilisele kommunikatsioonile. “Edaspidi kaaluvad erakonnad kindlasti palju hoolikamalt, kas tasub valimiste eel ühe või teise elukutse esindajale topeltpalka lubada,” eeldab ta.