Advokaadibüroo Sorainen jurist Kätlin Sehver ja Tartu ülikooli Euroopa õiguse dotsent ja vandeadvokaat Carri Ginter kirjutasid esmaspäeval Eesti Päevalehes, et elektroonilise side seadus, mis kohustab sideteenuse osutajaid üldiselt ja vahet tegemata ühe aasta ulatuses säilitama kõigi kasutajate sideandmeid olenemata sellest, kas neil kasutajatel võib olla otsene või kaudne side raskete kuritegude, terrorismi või üldse õigusrikkumistega, on vastuolus Euroopa kohtu otsusega, mis ütleb, et andmete lauskogumine rikub inimeste põhiõigusi.
Selle asemel et piirduda ainult raskete kuritegudega, kasutatakse Eestis sideandmeid väärteomenetlustes, kalakaitses, turvateenuse osutamiseks vajaliku tegevusloa taotlemiseks, finantsinspektsiooni järelevalve tegemiseks, maksudega seotud süüteomenetluses ja täiesti tavaliste tsiviilõiguslike kindlustusvaidluste lahendamiseks, kirjutasid Ginter ja Sehver.
Kõnealuse teema tagamaid selgitas Delfile asjaga hästi kursis olev endine Euroopa Kohtu kohtunik Uno Lõhmus.
Carri Ginter ja Kätlin Sehver ütlevad, et aprillis 2014 tunnistas Euroopa Kohus andmete lauskogumist lubanud EL-i direktiivi räigelt inimõigustega vastuolus olevaks. Selgitage palun antud otsuse sisu ja kas Euroopa Kohtu hinnangul on andmete kogumine tõepoolest inimõiguste vastane?
Probleemi mõistmiseks tuleb ajas tagasi minna 2006. aastasse. Sel aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi, millega pandi elektroonilise side teenuste ja sidevõrkude pakkujatele kohustus säilitada mitte vähem kui kuue kuu ja kõige rohkem kahe aasta jooksul alates side toimumise päevast kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmed. Need on andmed, mis võimaldavad seirata ja tuvastada sideallika, side sihtpunkti, side kuupäeva, aja ja kestuse, sideliigi, kasutaja sidevahendi ja mobiilsidevahendi asukoha.
Õiguskaitseasutused veensid juba mõnda aega poliitikuid, et kommunikatsiooniandmete säilitamine ja nende kättesaadavaks tegemine on vajalik ja tõhus abinõu kuritegude, eriti organiseeritud kuritegude ja terrorismikuritegude uurimiseks ja ärahoidmiseks. Tõuke direktiivi koostamiseks andsid 2004. aasta Madridi ja 2005. aasta Londoni terrorirünnakud. Riik ise oma asutuste kaudu elektroonilise side andmeid ei kogu, selline kohustus pandi eraõiguslikele äriühingutele.