"Üldjuhul võib arvata, et kui on vabariigi aastapäev, siis need inimesed, kes on saalis, on eliit, keda peetake eliidiks või kes enda arvates on eliit," rääkis Nüganen Delfile. "Need, kes on laval, on kultuurieliit või neid peetakse kultuurieliidiks."

"Ma mõtlesin, et see pole ju terve Eesti," rääkis lavastaja oma idee sünnist. Eesti ei ole tema sõnul ainult need inimesed, kes kogunevad vabariigi aastapäeval Estoniasse, Vanemuisesse või Jõhvi kontserdimajja. Eesti on palju suurem.

Lavastaja sõnul tahtis ta seda sõnumit edastada ja selleks sobisid väga hästi lapsed. "Lapsed mängivad neid mänge, mida nad näevad kõrvalt," sõnas Nüganen, kelle sõnul lapsed ei mõtle alati ise mänge välja, vaid nad jäljendavad paljuski täiskasvanuid.

"Sealt tuligi see kontseptuaalne rida - äkki meie jäljendame ka kedagi," kõneles Nüganen, kes tahtis anda etendusega vaatajale ruumi mõelda.

See, et valvel seisvad poisid kandsid punaseid lipse, ei olnud lavastaja sõnul märgilise tähendusega, vaid see on tema sõnul vaesuse märk. Kui oleks olnud rohkem aga, oleks poisid võinud lavastaja sõnul olla ka sõjaväe vormides. "Kunagi saavad need poisid suureks ja peavad kaitsma kas Eesti riiki või Euroopa Liitu."

Nüganen tõdes, et kui tal poleks omal lapsi, poleks ta osanud nii mõelda. "Olen lasteiaias lastel järel käinud, näinud, kuidas nad mängivad ja mõtlevad, see on andnud väga palju inspiratsiooni," ütles Nüganen.