Elmar Vaher: politseiniku töö ongi ohtlik, aga rohkemate patrullidega hoiaksime ära nii mõnegi kakluse

 (102)
Kriminaalstatistika tutvustus justiitsministeeriumis
Foto: Priit Simson

PPA peadirektori Elmar Vaheri sõnul ei olnud Vana-Viru tänaval politseinikke rünnanud isikute talitsemisel küsimus seadussätte puudumises, vaid selles, et politseiniku töö ongi ohtlik. Küll aga nõustus ta, et politsei reageerimisvõimekust peab tõstma, ja jäi varem öeldu juurde, et politsei vajab 20 patrulli juurde.

Veiko Kulla ütles Vana-Viru rünnakut kommenteerides, et puudu on oluline õigusnorm, politseiniku turvatsoon. Kas see oleks sellistes oludes lahendus või on mõni muu seaduselünk, mis takistab politseinikke korda tagamast?

See õigusnorm on olemas. Sisuliselt on jutt viibimiskeelust ja sellist korraldust saab politseinik korrakaitseseaduse järgi anda. Küsimus on, kas selline korraldus mõjub agressiivsetele joobes inimestele. Vana-Viru tänava juhtumi puhul sai mees, kes läks politseinikku lööma, ilmselgelt aru, et tegemist on politseinikuga, et ta ründab riigi esindajat.

Andres Anvelt arvas, et juhtunu viitab sellele, et politsei reageerimisvõimekus on viimasel piiril. Kas on? Kas see on koht, kus neid 20 lisapatrulli vaja oleks?

Seotud lood:

Igal hetkel töötab üle Eesti keskmiselt 110 patrulli, sealhulgas 16 tugevdatud piiripatrulli idapiiril ning selle taseme hoidmiseks oleme viimastel aastatel tõsiselt pingutanud.

Ma olen Andres Anveltiga nõus, et politsei reageerimisvõimekust peab tõstma, ning nagu olen ka avalikult öelnud, vajaks Eesti juurde 20 patrulli. Siis oleks rohkem politseinikke, keda inimestele appi saata, abi jõuaks inimesteni kiiremini, aga mis kõige tähtsam, olen kindel, et rohkemate patrullidega hoiaksime ära nii mõnegi kakluse, liiklusõnnetuse või rumalast jõmlusest sündinud teo.

Kas rünnakud politseinike vastu on sagenenud ja inimeste suhtumine politsei suhtes muutunud kriitilisemaks?

Kõik meie väljakutsed on täis riske. Mäletan väljakutset 2004. aasta novembriõhtul, kui läksime lahendama peretüli – kõlab halvasti, aga politsei jaoks tavalist sündmust, millega tegeleme kümneid kordi päevas. Pealtnäha rutiinne väljakutse lõppes sellega, et Õismäel kärgatanud plahvatuses hukkus minu hea kolleeg ja teised said väga raskeid vigastusi.

Eelmisel aastal rünnati politseinikke 61 ning üle-eelmisel aastal 62 korda, tänavu seni 30 korral. Politseinikke ei rünnata rohkem - töö, mida politseinikud teevad, ongi ohtlik. Politseinik ei tea kunagi, mis teda tegelikult järgmisel väljakutsel ees ootab. Need 430 korda päevas, mil patrull sõidab inimestele appi, läheb politsei alati lahendama väiksemat või suuremat kriisi – keegi on hädas, kellegi elu, tervis või vara on ohus.

Alles kerkis küsimus, ega politsei Harkus liialt jõudu ei kasutanud, nüüd siis vastupidine: kas politsei oleks pidanud rohkem jõudu kasutama?

Praegu on esmatähtis see, et politseinik, keda rünnati, saaks kiiresti terveks ning tahaks ja julgeks ka tulevikus end ohtu panna selle nimel, et teisi inimesi aidata. Hiljem kõiki asjaolusid teades ning rahulikult arvuti taga istudes saab anda hinnanguid, mida oleks politseinik saanud teha teisiti, kuid sellega peab väga ettevaatlik olema, sest reaalses ohuolukorras peab politseinik ise kiirelt otsustama.

Politseinik peab olema tark ja julge. Tähtis on, et politseinik hindaks olukorda, julgeks otsustada ja julgeks ka eksida. Otsus saab sündida selles ajas ja kohas, kõike nähtut arvestades. Tean omast käest, et oleksin paljud juhtumid lahendanud hoopis teisiti, kui mul oleks olnud mõni sekund rohkem aega või oleksin suutnud inimeste käitumist paremini lugeda.