Elajad inimese eest üha paremini kaitstud

Juulis allkirjastas keskkonnaminister määrused, millega tagatakse kuue kaitsealuse linnu- ja loomaliigi kaitse ka väljaspool kaitsealade piire.

“Eestis on selliseid haruldasi linnu- ja loomaliike, kes vajavad kestmiseks senisest suuremat turvalisust ka väljaspool kaitsealade piire ja kelle püsielupaikades tuleb piirata inimtegevust,” selgitas keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja kohusetäitja Ülle Harak.

Püsielupaikadena võeti kaitse alla 39 must-toonekure ja 11 suur-konnakotka pesapaika, mis asuvad kokku 2374 hektaril ja kus peamised piirangud on seatud metsaraiele. Lindude häirimine on keelatud pesitsemis- ja poegade üleskasvatamise ajal.

Nahkhiireliikide püsielupaigad lähevad kaitse alla Vääna-Vitis, Vääna-Postis ja Laagris eesmärgiga säilitada neile talvitumisalad Peeter Suure merekindluse punkrites ning maa-alustes käikudes. Kolme püsielupaiga pindala on kokku 135,6 hektarit ja peamised piirangud on seatud ehitustegevusele, hoonestustihedusele ja haljastusele, et loomi häiritaks võimalikult vähe.

Kaitse alla võeti kõrede ja kivisisalike seitse püsielupaika karjäärides kokku 276 hektaril. Mõlema liigi jaoks on oluline, et liivakarjäärides oleks tagatud elupaikade pidev muutumine ehk oleks takistatud nende kinnikasvamine (rohtumine, võsastumine). Seega on kaevandustegevus lubatud, kuid seda kooskõlastatult kohaliku keskkonnateenistusega.

Lendoravate püsielupaigad võeti kaitse alla 26 kohas kogupindalaga 1264 ha. Et ka tulevikuks püsiksid lendoravale sobivad metsaosad, on neis metsaraie lubatud kohaliku keskkonnateenistuse nõusolekul. Keskkonnateenistus annab koostöös ekspertidega soovitused, kuidas teha raiet lendorava elutingimusi kahjustamata.

Kõigile neile maaomanikele, keda kaitseks rakendatavad piirangud puudutavad, saadetakse kaitsekohustusteatised.

Püsielupaikade kaartidega saab tutvuda keskkonnaministeeriumis, maakonna keskkonnateenistuses või keskkonnaregistris.

Eestis on kokku 326 I ja II kategooriasse kuuluvat kaitsealust liiki, kellele tuleb tagada kas täielik või osaline kaitse, sest tegemist on haruldaste, hävimisohus või ohustatud liikidega.