Eksminister Ken-Marti Vaher: riik peab reageerima ka väiksematele õigusrikkumistele
Sel nädalal tutvustati möödunud aasta kuritegevuse statistikat. Kui usaldusväärseks saab esitatud numbreid pidada?
Minu arust ei ole kaalukat põhjust kahelda esitatud numbrites.
Kas on oht, et statistikast on jäänud välja olulisel määral kuritegusid, millest ohvrid ei soovi võimuesindajaid teavitada? Näiteks põhjusel, et ei usuta korrakaitsjate poolt edukat lahendamist, või arvatakse, et kohtu poolt määratav võimalik karistus on nagunii liiga leebe.
Muidugi on statistikast välja jäänud mingi hulk kuritegusid, kuna ohvrid on nendest erinevatel põhjustel teatamata jätnud. Kuid see ei ole vaid Eesti statistika probleem, nn latentne kuritegevus on probleemiks enamuses riikides. Siht peab olema selliste juhtumite pidev vähendamine. Turvalisus- ja õiguspoliitika peab olema suunatud kodanike turvalisuse ja usalduse kasvatamisele kehtiva õiguskorra vastu. IRL on seisukohal, et riik peab tegelema ka selliste väiksemate õigusrikkumistega, millele reageerimine võib hoida ära suuremaid rikkumisi (maailmas tuntud kui nn katkise akna põhimõte). Näiteks adekvaatne reageering väiksemale avaliku korra rikkumisele võib hoida ära hilisema isikuvastase ründe vms. Oluline on teha riigi poolt kõik, et tuua noored õigusrikkujad ja esmarikkujad tagasi õiguskuulekale teele. Nn paadunud raskete kurjategijate eest tuleb ligimesi kaitsta, eraldades sellised kurjategijad muust ühiskonnast.
Kas mingid tulemused möödunud aasta statistikas tekitasid ka üllatuse?
Hea üllatus on, et narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on vähenenud võrreldes 2009. aastaga. 2009. aastal oli 789 juhtumit, 2010. aga juba 90 juhtumit vähem, 699 juhtumit. Usun, et järk-järgult üha enam avaldab oma mõju 2004. aastal narkokuritegude eest mõistetavate karistuste karmistamine. Uimastid peavad jääma keelatuks ning IRLi algatusel kuni eluaegse vangistuseni tõstetud karistusi raskete narkokuritegude eest ei tohi langetada. Negatiivseks uudiseks on lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise kasv. 2009. aastal pandi sellist tegu toime 27 korral, 2010 aastal aga juba 99 korral, aasta jooksul lisandus 40 kuritegu. Positiivne on, et 2010 aastal on käivitatud lastekaitsetalituste töö kõikides prefektuurides.
IRL'i jaoks on kuritegevusvastase võitluse üheks prioriteediks suunata kriminaalasutuste (politsei, prokuratuur) tegevus ja vahendid eelkõige alaealistega seotud ja nende vastu suunatud kuritegudele ning varjatud kuritegudele, mis taastoodavad uut kuritegevust (narkokaubandus, korruptsioon, rahapesu, inimkaubandus ja muu organiseeritud kuritegevus).
Positiivseks tuleb lugeda ka seda, et 2010. aastal loodi väiksemate omavalitsuste korruptsioonikuritegudele keskendunud talitused kõikides politseiprefektuurides. Jätkuvalt on aga kõige võimekam korruptsioonikuritegude uurija kapo, pean oluliseks talle ka lisapädevuse andmist lisaks kuuele Eesti suurlinnale.
Kas teie hinnangul peab paika väide, et Eesti kohtud on kurjategijate süüdimõistmisel (eriti vägivallakuritegude puhul) liiga leebed?
Ohtlike vägivallakuritegude ja korduvkurjategijate puhul pean oluliseks uute kuritegude ärahoidmiseks karistusjärgse kinnipidamise rakendamist. Sellise võimaluse lõime Eestis seadusega eelmisel aastal. Samuti ootaks pikaajalise vanglakaristuse ära kandnud kinnipeetavate üle käitumiskontrolli rakendamist, et vähendada nende kuritegeliku käitumise võimalust.
Kuivõrd suurt mõju avaldab "kohtu leebus" politseinike meeleolule/töömoraalile? Kui suur probleem on see Eestis?
Eks see on klassikaline küsimus kohtu ja kriminaalasutuste kohta, kuid ma ei hindaks seda mõju eriti suureks. Politsei- ja piirivalveameti peadirektor tõi ühe olulise asjana 2010. aastal välja selle, et mitmed rasked kuriteod leidsid lahenduse ning saadeti prokuratuuri, arvestada tuleb ka prokuratuuri rolliga nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses. Kindlasti tuleb korrastada järelevalve kriminaalasutuste üle, sealhulgas järelevalvet jälitusasutuste tegevuse üle, suurendades riigikogu julgeolekuasutuste erikomisjoni ja prokuratuuri sellealast võimekust.
Kui suurt mõju avaldab "kohtuvõimu leebus" omakohtu juhtumite arvule? Kui suur on Eestis oht, et kohtupidamisega rahulolematud inimesed asuvad omakohut senisest rohkem rakendama?
Omakohtu juhtumite arvu suurenemine ei ole tõenäoline. Lahendus inimeste rahulolematusele või turvatunde puudumisele peitub kuritegude üldises ennetamises ja mõjusas karistuspoliitikas. Kuriteoennetus tuleb suunata eelkõige noortele, toetades senisest suuremas mahus neile mõeldud kuriteoennetusprojekte ning hoolitsedes, et ka piisava vanemliku hoolitsuseta noortel oleks sisukat tegevust.
Mida saaks seadusandja selles valdkonnas Eestis paremaks teha?
Karistuspoliitika peab olema õiglane ja mõjus, kuritegevusvastase võitluse prioriteedid peavad olema paigas. Avalikku korra kaitsmiseks tuleb tagada korrakaitseüksuste suurem nähtavus ja nende kiirem jõudmine abivajajani, lisada politseipatrulle kõrgema kuritegevusega piirkondades. Tuleb toetada ulatuslikult abipolitseinike tegevust neid koolitades ja kaasates. Värskelt vastu võetud abipolitseiniku seadus annab selleks suurepärased võimalused. Oluline roll turvalisuse tagamises on naabrivalvel, see võrgustik peaks tulevikus katma ühtlaselt kõik Eesti piirkonnad. Turvalise elukeskkonna kujundamisel tuleks kasutada linnaplaneerimist ja euroopalikke arhitektuurseid lahendusi, samuti vastava kompetentsi tekkimist politseis. See tähendab näiteks jätkuvat turvakaamerate paigaldamist linnaruumi, tänavavalgustuse olemasolu, linnaruumi korrashoidu ja sallimatust seinasodimiste suhtes.
