Teadlase hinnangul on Eesti riik erinevalt arenenud majandusega maadest jätnud maavarade uuringud kaevandajate kätte, mistõttu pole kaevandamisel esikohal loodushoid ega säästlikkus ning tulemuseks on omanike huvidele vastavad uuringutulemused, kirjutas ajaleht Pealinn.

"Mitte ministeerium või mingi veel neutraalsem organ või looduskaitse ei telli keskkonnamõjude hindamist, vaid ikka seesama firma, kes taotleb seda krunti, tema tellib ja ka maksab," ütles Einasto. "Loomulikult on tellijad huvitatud, et see kõik nende kasuks pöörduks. Seetõttu leitakse alati, et nii raskeid keskkonnamõjusid ei ole, et otsus võiks negatiivseks osutuda."

Einasto arvab, et meil on asjad kaevandamisega pahupidi: "Kõigepealt leiab ettevõtja, et tahab kaevandada, siis hakkab luba ajama. Kuigi alustada tuleks riiklikust plaanist, kust üldse võib ja on mõtet kaevandada," ütles professor. "Suuromanik tahab ainult suuri karjääre – et tema eluajal ja tema lastele oleks kõik kindlustatud, algusest peale."

Teadlase sõnul oleme olukorras, kus vabaturumajandus peab üle minema ökosotsiaalseks majanduseks. "See on majandustermin, millega mõeldakse vabakapitalismi korrigeerimist olukorras, kus me ei tea, mis tulevik toob. See tähendab piiranguid majandusele – ühelt poolt ökoloogilist, rohelist piirangut, teiselt poolt sotsiaalset, kogu elanikkonda arvestavat piirangut."