Tammerk rääkis arstidele eetikast ja arsti, patsiendi ja meedia suhetest, kus alustas sellest, et eetikakoodeksi rakendamine toimib eneseregulatsioonina, näiteks meedia puhul on loodud pressinõukogu, kuhu kuulub kuus inimest meediast ja neli väljaspoolt seda.

Kuigi mõnikord mõeldakse, et pressinõukogust pole abi loota, kuna seal on meediainimesed koos, siis märkis Tammerk, et poolte kaebuste puhul leiab pressinõukogu, et meediaväljaanne on eksinud, ning sageli tundub toimetustele, et pressinõukogu on nendega liiga karm.

Paljud meditsiini puudutavad lood on Tammerki sõnul seotud patsientidega ning ta selgitas, et ajakirjanduse ülesanne on kaitsta üksikisikut kui nõrgemat poolt. "Ajakirjandusele on loomuomaselt omane kaitsta üksikisikut suurema struktuuri suhtes, olgu see meditsiin või mingi teine struktuur," märkis Tammerk.

Eetikanõunik rõhutas, et faktitäpne ja kõiki osapooli sisaldav info saab ilmuda siis, kui on avatud suhtlus. Nõnda kutsus Tammerk arste üles meedia päringutele vastates andma nii palju infot kui parasjagu võimalik. Seni on avatud suhtlusest Tammerki sõnul sageli puudus või ei võeta meedia päringuid tõsiselt.

Samas nentis Tammerk, et meedial on vastutus ja kohustus jälgida, et avaldatud info ei oleks ühekülgne, kontrollimata ega tendentslik. Tammerki sõnul ei ole meedia, eriti online-meedia kiiruse tähtsuse tõttu, teinekord piisavalt kannatlik, ega oota vastust ära, kuigi peaks arvestama meditsiini valdkonna eripäraga, kus arstidel ei ole võimalik vastata sama kiiresti kui näiteks poliitikutel.

Kuna koos arsti nimega võib ajalehte sattuda ka põhjendamatu süüdistus, sest arst ei saa kogu infot anda, siis soovitab Tammerk teatud juhtudel lugusid anonümiseeritult avaldada. Publik hakkas tundliku teema peale sahistama ja mitmelt poolt kostus mõtet, et arstide vigasid ei tohiks meedias üleüldse arutada.

Tammerk sõnas, et kui meedia on kannatlikum ja ootab arstide vastuseid mõistliku aja, ning arstid päringutele vastavad nii kiiresti ja nii palju kui võimalik, saab konflikte vähendada. Ning kui ajakirjanik on probleemiga ise seotud, peaks ta teema objektiivsuse eesmärgil kolleegile koos taustaga üle andma, mitte lugu ise kirjutama.