Eestlaste usuviha — ärkamisaja vandenõu?

Müüdi eestlaste põlisest vaenust ristiusu suhtes lõid rahvusliku ärkamisaja ideoloogid, kellele kristlus kui baltisaksa pastorite usk ei sobinud, leiab Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Jaan Lahe.

Kindlasti ei peitu põhjused, miks ristiusk on ühele osale tänapäeva eestlastest vastumeelne, 13. sajandil toimunud vägivaldse ristiusustamise sündmustes, nendib Lahe Postimehe arvamusveerul.

„Müüt tekkis olukorras, kus eestlased vajasid oma rahvuslikku ideoloogiat ning paljudele rahvusluse ideoloogidele lihtsalt ei sobinud selleks kristlus, mille kandjaks olid tollal rahvuslusse negatiivselt suhtuvad baltisakslastest pastorid.”

Rahvusliku liikumise antiklerikaalne tiib (Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein) hakkas tõestama, et vägivaldselt toodud ristiusk jäi eestlastele võõraks. „Tõestada oli seda vaja ideoloogilistel kaalutlustel, et vastandada ristiusku kui “sakste asja” eesti rahvuslusele. Kuigi rahvuslikus liikumises tekkis ka kiriklik tiib (Jakob Hurt, Villem Reiman), pääsesid Eesti haritlaskonnas valitsema siiski antiklerikaalse suuna ideed.”

See müüt on autori sõnul mõjutanud eestlaste ajalooteadvust kuni tänaseni. „Tollaseid sündmusi ei tuleks vaadelda mitte Eesti-keskselt, vaid laiemas, st Euroopa ristiusustamise kontekstis. Ka ümberkaudsete Euroopa rahvaste ristiusustamine toimus vägivaldsel teel ja need rahvad on kõik ristiusu omaks võtnud,” seletab autor.

Ent keskajal juurdus ristiusk ka rahva hulgas. „Sellest annab tunnistust meie rahvaluule, eriti regivärsilised vaimulikud rahvalaulud, kristlike nimede omaksvõtmine eestlaste poolt, rahvakalender, milles eelkristlikud uskumused on seotud kristlike pühadega, ning arvukad teated pühakute kultuse levikust rahva hulgas.”

„Loomulikult ei ole võimalik tõestada ka vastupidist — et eestlased oleksid läbi aegade paistnud silma oma erakordselt sügava usklikkusega (selle sõna kristlikus tähenduses), kuid samas ei anna siiski miski alust rääkida ka eestlaste põlisest vastumeelsusest ristiusu suhtes,” nendib Lahe.