Eestlased tegid Brüsselis pangale “rehepappi”
Saatkond võttis küll kirja teel võlgnikega ühendust ja võlad lubati korda ajada, kuid aasta aega hiljem ootavad belglased endiselt oma raha.
Loo esimene “kangelane” oli sotsiaalministeeriumi poolt saadetud noor erialaatašee Tiina Savi, kes töötas Brüsselis kolm aastat 2000. aasta lõpust kuni 2003. aasta lõpuni.
Poolteist aastat enne lahkumist avas töökaaslaste poolt väga heaks töötajaks hinnatud Savi ING pangas krediidiarve, kuid töölt lahkudes jäi sellele võlgu kokku 5 135 eurot (80 300 krooni).
Eelmisel aastal võttis võlad üle inkassofirma Fiducre ja asjaga asus tegelema Samir Dobbelaere.
“Me usume, et diplomaadil on kindel eeskiri, mille eeskujul käituda,” vihjas Dobbelaere kirjas lootuses, et etiketile viitamisel võiks raha tagasi saamisel abi olla. Saatkonnast vastati, et võlgnikule anti info edasi, kuid seejärel inkassofirma regulaarselt saadetud kirjadele enam vastuseid ei saanud.
Maksukoguja ähvardas seejärel pöörduda ministeeriumi poole ja ligemale aasta pärast esimest kirja informeeris Fiducre saatkonda lakooniliselt: “Kahetsusega teatame, et oleme juhtumist teavitanud (Belgia — toim) välisministeeriumit.”
“Esindusel pole peale hea soovituse võlg ära maksta mingeid muid mõjutusvahendeid,” selgitas esinduse pressiesindaja Riia Salsa.
Lisaks oli esindusel raskusi ka endiste töötajatega kontakti leidmisel.
“Võlgnike kontaktid leidis meie haldustalitus nö. tuttavate tuttavate abiga ja hiljem pole ka nendel telefonidel helistamine midagi andnud.”
Võlgnikega ei suutnud kontakti saada ka Eesti Päevaleht.
Kui Savi oli diplomaat, siis tema “eeskujule” järgnesid ka madalamal töökohal olnud 1978. aastal sündinud Kaie Siniallik ja 1980. aastal sündinud Siim Rohtla.
Tegu oli esinduse teatel abielupaariga, kus naine töötas välisministeeriumi lähetatud sekretärina ja Rohtla oli tema kaasasolev abikaasa.
2004. aastal esinduse uude majja kolimisega tekkis esindusel vajadus haldustehniku järele ja sinna Rohtla 1202 euro (18 800 krooni) suuruse brutokuupalgaga tööle asuski. Ametikoht oli küll madalam, kuid ING pangalt võetud laen kopsakam.
Paarikuuse vahega avas paar 2005. aastal pangas kaks krediidiarvet ja võttis ühe finantslaenu. Kogusummas jäädi pangale võlgu 12 415 eurot (194 000 krooni).
Dobbelaere sõnul oli laenulepingus veel ka punkt, et tagatiseks pannakse sõiduauto Audi A6. Välisministeeriumi andmeil lahkusid mõlemad juba 2005. aastal teenistusest ja pank võis lisaks rahale ka Audi A6-st suu puhtaks pühkida.
Salsa sõnul pole esindusel võimalust inkassofirmat aidata. “Esindus ei saa alustada jälitustegevust ja selle järel mingite sunnivahendite rakendamist,” selgitas ta. Samasuguse vastuse sai Fiducre ka välisministeeriumist.
Järelpärimise teinud Belgia saatkonnale anti välisministeeriumist edasi soovitus Fiducre’l leida koostööpartner Eestist ja nende kaudu võlg tagasi saada.
Kuna tegu on tsiviilasjaga, siis ministeerium ei saa pakkuda inkassofirmale oma abi. “Selliseid juhtumeid tuleb ette haruharva, kuid kindlasti pole teole mingit vabandust,” teatati ministeeriumi pressiteenistusest.
Fiducre esindajad loodavad siiani abile Eesti ametkondadelt, kuid seda neil saada ei õnnestunud. Samas ei välistanud Samir Dobbelaere ka koos intresside, menetlustasu ja trahvidega 19 315 euro ehk 302 200 kroonini tõusnud võla kättesaamiseks koostööd Eesti inkassofirmadega.
Eesti suurima inkassofirma Julianuse juhatuse esimees Karl Mitti sõnul on välisvõlgade kättesaamiseks just viimane variant parim.
“Lihtsam on pöörduda välisriigi inkassofirma poole ja kaitsta oma tsiviilõigusi esinduslepingut kasutades või tõesti läbi võla müügi,” selgitas ta.
“Võimalik on läbi viia ka asukohariigis kohtumenetlus ja hiljem kasutada Euroopa õiguses sätestatud kohtuotsuse tunnustamise võimalust ja pöörata sissenõue kostja asukohariigi kohtutäituri juures,” tõi Mitt välja ka teise alternatiivi.
Suure võla puhul võib kohus külmutada eraisikute varad, määrata aresti või ka kuulutada välja eraisiku pankrot.
