Eestlased abielluvad pangakontoris

Eesti isikuvabadust ülistavad noored peavad ametlikku abielu iganenud orjastamisvahendiks, valmisolekut partneriga „heas ja halvas” teatud perioodi vältel pesa punuda näitab pigem koos võetud pangalaen.

Seda, et üha vähem ja vähem inimesi abiellub, näitavad sotsiaalset reaalsust peegeldavad arvud. Kui veel 1971. aastal abiellus Eestis 12 514 paari, siis aastal 2001 üle kahe korra vähem — kõigest 5647 paari.

Millest sellised muutused, küsib sotsioloog Airi-Alina Allaste Eesti Päevalehes.

Kaasaegne elu keskendub enam olevikule ja elamuste otsimisele ning tulevikku suunatud pingutused ja eneseteostust piiravad kohustused on aina ebapopulaarsemad, kirjutab Allaste.

„Kuna armastusel, kui seda defineerida kui meelelist kirge, on ebameeldiv omadus jahtuda, ning armastus, kui seda mõista kui vastastikust lugupidamist ja jagatud kohustusi, on liiga naudinguvaene ja pingutav, siis ei soovi suur osa inimesi investeerida pikaajalistesse suhetesse,” nendib sotsioloog.

Vaesemates ja madalama haridustasemega elanikerühmades jäävad Allaste sõnul kannatajateks eelkõige naised, kes sageli ei vali vabaabielu või üksikema rolli ise, vaid kellel jääb abielu sõlmimata, sest mees ei soovi koormata end liigsete kohustustega.

Lihtsam kui abielluda on partneriga vabalt koos elada. Sageli — iroonilisel moel — muudavad materialistlikud põhjused kooselu pisutki püsivamaks.

„Näitena võib tuua 24-aastase eesti tütarlapse, kes arvas, et kuna elukaaslasega ühine laen on nagunii võetud, võib ka ühise lapse sünnitada. Naljaga võib öelda — tänapäeval ei öelda jah enam kirikus, vaid pangakontoris, kus sõlmitakse eluasemelaenu leping,” kirjutab Allaste.