Eestlase väljasuremine algab vaimus

Rein Raud kahtlustab, et ehk polegi paljuräägitud väljasuremisoht enam ähvardav tulevik, vaid: äkki me olemegi juba välja surnud, ainult et ei sellest ise aru? Igal juhul on ühiskond pöördunud vaikivasse ajastusse.

Professor Rein Raua kahtlustele annab alust tõsiasi, et mis tahes poliitilised jõud hakkavad võimule pääsenuna rõhutama kõrghariduse rakenduslikku ja praktilist iseloomu. Raud arutleb Eesti Päevalehes selle üle, mis juhtub siis, kui ühiskondlikku arengut jäädaksegi mõõtma ainult praktiliste näitajatega.

Kultuurilised vajadused ei tähenda Raua mõistes soovi lõõgastuda pärast pingelist tööpäeva seriaali jälgides või muusikalide vaatamas käimist, ka mitte kursisolekut kultuurielu viimaste uudistega, mitte patriootilisi fallosi, vaid: “vajadust olla ümbritseva maailma ja kaasinimestega mitmeplaanilises, tähenduslikus ja emotsionaalselt laetud suhtes”. Kultuuriks nimetab Raud “elava, vastuolulise ja puhastavalt valusa inimvaimu tööd, mis võib olla sündides raskesti mõistetav, asjade ja olude üle sügavamalt järele mõtlema panev, igatahes mitte ükskõikseks jättev”.

Ja viimaks peab Raud kultuuri all silmas ka sellist keskkonda, kus on võimalik süvitsi puudutavatest asjadest vabalt rääkida. Sellisest tegelikkusest liigub Eesti tema meelest järjest kaugemale. ”Viimase aasta jooksul on meie ühiskond teinud kiire pöörde vaikiva ajastu suunas, mida praegune koalitsioon on asunud nüüd ka elitistlike seadusparandustega põlistama,” kirjutab ta.

Eesti võib ju olla edukas, leiab Raud, aga edust ei piisa. “Ta (Eesti — Delfi toim) võiks olla ka elamiskõlblik. Ta võiks olla maa, kus inimeste enamuse eneseteostusvõimalused ei ole piiratud ainult oskustööga käitises ja maksujõuliste inimeste, peaasjalikult välisturistide ümmardamisega, ning nende vaba aeg ei oleks täidetud vaid lihtsate lõbustuste, sisseostetud formaadis telesaadete ja olmemurede lahendamisega.”

Nüüd, kui otsustajad on võtnud ette suurendada iivet, võiksid nad Raua meelest endalt ka küsida, kus need vanemapalga toel kasvanud lapsed elama hakkavad. “Mul on kuri kahtlus, et me hakkame siin kasvatama hoopis sitket ja läbilöögihimulist rahvast teiste, kultuurikeskkonna poolest elamiskõlblikemate Euroopa maade jaoks, mis samuti demograafiliste probleemide all kannatavad.”

Aga võib-olla ongi eestlane juba välja surnud? Ainult et ei saa ise veel sellest aru.