Eestlase usuleigust põhjustab hirm

Eestlaste ükskõiksust religiooni ees põhjustavad hirm ja teadvustamata pühadusetaju, leiab usuteadlane.

Rahvusvahelised sotsioloogilised võrdlusuurimused näitavad, et eestlaste seas on kõige vähem end usklikuks pidavaid inimesi. “Tundub aina enam, et üheks levinud hoiakuks religiooni ja kiriku suhtes ei ole mitte ükskõiksus, vaid hoopis hirm,” kirjutab Postimehes Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Jaan Lahe.

“Mille muu kui hirmuna saab mõista meie inimeste hulgas ikka ja jälle ilmnevat tõrjuvat hoiakut kõige selle suhtes, mis on kuidagi seotud ristiusu, religiooni või kirikuga,” kirjutab ta.

Lahe sõnul on religioonihirmu üheks avaldusvormiks internetikommentaarides ja ajakirjanduses avaldatud mõte, et kirik püüab inimestele oma usku peale suruda. “Ka meie haridusjuhtide ning avaliku arvamuse suhtumise taga religiooniõpetuse sisseviimisesse koolides peitub ilmselt sama hirm.”

Miks kardavad meie inimesed religiooni? küsib Lahe ja vastab ise: “Ilmselt on siin suur osa teadmatusel ja eelarvamustel, mida religiooniõpetus koolides ehk pisut leevendaks. Julgen arvata, et üheks religioonihirmu põhjuseks on inimeste teadvustamata pühadusetaju, mis on mitmete religioonifilosoofide arvates olemas kõigil inimestel — ka nendel, kes ennast ise religioosseks ei pea.”

Pühaduse, jumaliku, see tähendab argisest täiesti erineva tajumine tekitab inimestes alati hirmu, sest seda tajudes tunneb inimene oma väiksust ja tühisust, osutab teadlane. “Religioonid lahendavad selle probleemi nõnda, et nad pakuvad oma järgijatele seletusi — müüte, legende; toiminguid — ohverdamine, palvetamine; käitumisnorme — tabud, käsud ja keelud.”

Kõik need peaksid seda hirmu leevendama ja õpetama, et nende uskumine, täitmine või järgimine kaitseb inimest pühaduse võimaliku negatiivse mõju eest, nendib Lahe. “Näiteks jumala viha, surm või muu üleloomulik karistus pühaduse väärkohtlemise eest.”

Lahe tõdeb, et sekulariseerunud inimesel sellised kaitsevahendid puuduvad. “Tal on vaid hirm pühaduse ees, mida ta enamasti ei teadvusta ja mida ta tavaliselt ei oska isegi nõnda nimetada, sest “püha” on religioosne kategooria. Sellest jagusaamiseks ei jäägi tal muud üle kui tõrjuda kõike, mis seostub pühadusega ehk religiooniga. Ka võitlev ateism võib olla üheks katseks seda hirmu ohjeldada.”

Teadlase hinnangul tegeleb religioon inimeksistentsi kõige sügavamate ja tõsisemate probleemidega, nagu küsimus elust ja surmast. “Tänapäeva läbilõikeinimene ei soovi nendele küsimustele mõelda, sest need on ebamugavad.”