Eestlanna neli päeva pärast terrorirünnakut Stockholmis: mõnda aega tundub tänaval kõndides, et iga veoauto on võimalik oht
Eestlanna kirjeldab meeleolusid Stockholmis nii enne terrorirünnakut, vahetult pärast koletut sündmust ning nüüd, neli päeva hiljem.
Stockholmi rünnaku eel - 3. aprillil - toimus terroriakt Peterburis. Kui palju siis pärast traagilisi sündmusi räägiti võimalikest ohtudest Rootsis?
Pärast Peterburi rünnakut oli ilmselgelt üsna kõhe metroos sõita. Nimelt on nii Peterburis kui ka Stockholmis metroo väga paljudele inimestele igapäevane transpordivahend ja kõige kiirem viis jõuda punktist A punkti B. Paralleele oli piisavalt, et tunda ohtu. Samas püüti inimesi rahustada sarnasel viisil, nagu praegu Eestiski: paanikaks pole põhjust, aga muretsemiseks küll.
Minu sõprusringkondades oli võimalikust terrorirünnakust üllatavalt palju juttu. Arutati, mis oleks kõige tõenäolisemad rünnakuviisid ja kõige haavatavamad objektid nii Stockholmis kui ka Rootsis üldiselt. Samas ei võetud seda eriti tõsiselt, keegi ei arvanud, et midagi päriselt toimuda võiks. Isegi, kui Rootsi kaitsepolitsei (säpo) oskas midagi oodata, siis linnarahvale oli see väga suur šokk.
Reedel arutas üks sõber kolleegidega kesklinna kontoris just terrorirünnaku tõenäosuse üle Stockholmis, kui järsku hakkasid inimesed nende hoone poole karjudes jooksma.
Kui valmis tegelikult oldi terrorirünnakuks? Kohapealt vaadatuna: kui kiirelt suudeti kriisiolukorras inimesi aidata?
Kogu kesklinna piirkonnaga seotud ühistransport katkestati. Liikluse peatamine oli väga operatiivne, metroojaamadest aeti inimesed väga kiiresti välja. Osad hooned evakueeriti ja inimestel paluti kesklinnast eemale hoida. Selleks tuli sealt aga jalgsi minema saada: ühistransport ei töötanud ja taksojärjekord oli lootusetult pikk. Osad hooned lukustati - keegi ei saanud sisse ega välja. Mõnede läheduses paiknevate firmade töötajatele pakuti psühholoogide abi, hotellitube - mida parasjagu vaja oli. Haiglad töötasid täisvalmidusega, igal pool oli politseiautosid. Pärast terrorirünnakut - kella 14.53 ajal - olid telefonivõrgud üle koormatud, sest kõik püüdsid oma lähedastega kontakti saada. Oli ju juttu ka tulistamistest nii Fridhemsplani metroojaamas kui keskjaamas, kust inimesed evakueeriti arvatava tulistaja tõttu.
Missugune nägi välja reede õhtu Stockholmis?
Üksteist püüti aidata nii palju kui võimalik. Kesklinnas elavad inimesed pakkusid kohta, kus rahulikult olla ja ööbida, kellel vaja. Kuna Stockholm on nii suur ja märkimisväärne osa liiklusest oli sisuliselt halvatud, ei olnud paljudel, kes kaugemal elasid võimalik koju minna. Kesklinna tänavad olid inimesi täis. Kõnniti kambakesi, sest nii oli julgem ja lähedastel oli silm peal. Meie aitasime ühel vanamehel koju jõuda, sest ta oli alati koju läinud ühistranspordiga ja ei osanud jala koju minna. Minu meelest suhtusid inimesed toimunusse väga jõuliselt ja demonstratiivselt. Paljud poed ja kohvikud suleti rünnaku tõttu, aga oli piisavalt tänavaäärseid baare, mis olid inimesi paksult täis, laudadel veiniklaasid. Oleks olnud ilus reede õhtu - päike paistis ja ilm oli väga soe.
Nüüd, kus rünnakust on möödas neli päeva, kui emotsionaalselt räägitakse rünnakust? Missugused on järelkajad?
Emotsioonid on loomulikult endiselt üleval. Rootsis on praegu pühad, lastel on koolivaheaeg ja paljud täiskasvanud on sel nädalal puhkusel, seega metroos on väga vähe inimesi. Teisalt on see nii kindlasti ka osaliselt tajutava ohu tõttu. Metroojaamades ja tänavatel patrullivad relvastatud politseinikud.
Poliitilises plaanis võeti tugev seisukoht, et migratsioonipoliitikat ei kavatseta muuta, vaid kvoodipõgenike arvu hoopis suurendatakse. Olulisem probleem, mida nüüd püütakse jõulisemalt lahendada, on need inimesed, kes on saanud oma varjupaigataotlusele negatiivse vastuse, aga keda riigist üles ei leita. Neid inimesi on väga palju ja reedese rünnaku läbi viinud mees oli üks neist. Samuti on tõenäoline, et suurendatakse teatud turvanõudeid näiteks lasteaedades ja koolides.
Inimeste arvamused on arusaadavalt üsna lõhenenud. Ühed ütlevad, et nüüd on kõik, rohkem ei võta me ühtki põgenikku vastu. Teised toonitavad, et hoiame kokku ja ei karda. Pühapäeval kogunesid kümned tuhanded inimesed kesklinnas Sergels torgi väljakule, et näidata kokkuhoidmist, tuua lilli rünnakupaika ja politseinikele, ja näidata, et stockholmlastel jagub valgust ja soojust ning see rünnak ainult tugevdab nende avatud suhtumist. Rõhutati, et terroristidel ei õnnestu lõhkuda usaldust riigi ja demokraatia vastu ning et ainult koostöö aitab terrorirünnakuid peatada. Märkimisväärne on, et selle kogunemise korraldajad olid ise sisserändajad, kes soovisid näidata, et kõik sisserändajad ei ole terroristid, olenemata nende usulisest ja muust taustast. Esmaspäeval toimus üleriiklik leinaminut.
Mõnda aega tundub tänaval kõndides ilmselt, et iga veoauto on võimalik oht ja enda ümber toimuvale pööratakse suurt tähelepanu. Aga igal juhul läheb elu edasi, inimesed käivad ikka oma harjutud radadel, isegi kui see juhtub olema seesama kaubatänav. Lisaks koguti kesklinnast väljaspool olevatest piirkondadest kokku kümme 900kilost kivilõvi, et need asetada kaubatänavale liikluse takistamiseks. Paraku on selge see, et täiskiirusel kihutavat veokit need kinni ei hoia ning omavad pigem sümboolset tähendust - inimesed on need lilledega katnud.
Möödunud reedel, 7. aprillil sõitis Rootsi pealinnas Stockholmis Drottninggatanil veoauto inimeste sekka. Terrorirünnaku tagajärjel hukkus neli inimest ja 15 sai vigastada.
