Eestlane vireleb
Iga kolme aasta tagant ilmuv kogumik on järjekorras kolmas. „Sotsiaaltrendid 3” keskendub elanike heaolu analüüsile, vaadeldes hariduse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju heaolule, töötamise ja heaolu seoseid ning materiaalset heaolu palga, ostujõu, sotsiaalse turvavõrgu ja maksukoormuse kaudu.
Ülevaate saab nii tervise ja turvalisuse seostest kui ka sotsiaalse heaolu komponentidest — ajakasutusest, elamistingimustest ja ühiskondlikest teenustest.
2000. aastal oli vaid üheksa protsenti Eesti 25–34-aastastest põhihariduse või sellest madalama haridustasemega, Euroopa Liidus (EL-15) oli see näitaja 29 protsenti.
1998–2002 suurenes arvutiga leibkondade osatähtsus viielt protsendilt 22 protsendile.
1990–2002 vähenes surmaga lõppenud tööõnnetuste arv kaks korda — 12 juhult kuuele juhule 100 000 hõivatu kohta.
1996–2002 vähenes allpool vaesuspiiri elavate inimeste arv 280 000-lt 240 000-le, sealhulgas allpool vaesuspiiri elavate laste arv 76 000-lt 45 000-le.
1998–2002 suurenesid elanike kulutused vabale ajale viiendiku võrra, kõige enam suurenesid kulutused vaba aja ja kultuurikaupadele — kaks korda.
Samas on 1990. aastate algusest on sündimus rahvastiku taastetasandist madalam — see rikub põlvkondade järjepidevust ja põhjustab rahvastikuarengu ebastabiilsust.
1992–2002 vähenes tööga hõivatute osatähtsus 50 protsendilt 43 protsendile, samas suurenes nende inimeste osatähtsus, kes said oma peamise sissetuleku siiretest (pension, töötu abiraha, lastetoetus, alimendid jm).
2002. aastal vähenes tervishoiukulutuste osatähtsus sisemajanduse koguproduktis (SKP) 1999. aastaga võrreldes 6,1 protsendilt 5,1 protsendile. Eesti tervishoiukulutuste osatähtsus SKP-s jääb tunduvalt maha Euroopa riikide keskmisest (7,7 protsenti), Põhjamaadest (8,1 protsenti) ja Euroopa Liidu (EL-15) keskmisest (8,9 protsenti).
