“Uudistes levisid eile õhtul erinevad versioonid presidendi tagasiastumise ja lahkumise kohta,” lausus Siplane Delfile.

“Lahkub või ei lahku või on pärast kõne linti võtmist juba lahkunud ja kuhu on lahkunud? Kui lahkub, kes astub tema asemele, kas armee ülemnõukogu või asepresident? Kas rahvas on presidendiotsusega rahul? Levisid erinevad teooriad, kuid kindlalt ei teadnud keegi enne presidendikõnet midagi. Pärast armee ülemnõukogu teadaannet, et armee asub inimesi kaitsma, olid inimesed üpris kindlad, et president lahkub — protestijate üks peamisi nõudeid saab täidetud. Miljonid inimesed kogunesid Kairo peaväljakule ja selle lähedastele tänavatele, et koos presidendilahkumist tähistada. Tunnid enne presidendikõne eetrisse minekut olid väga ülevad — inimesed tantsisid ja laulsid ning lehvitasid hoogasalt trikoloore,” kirjeldas Siplane eileõhtust meeleolu.

Kauaoodatud kolmandal presidendikõnel oli rahva jaoks aga kurb sisu. President teatas, et loovutab küll võimu osaliselt asepresidendile, kuid siiski ei lahku. “Juba kõne eetrisse laskmise ajal, kui see üks ja kõige suurem küsimus, mida kõik pingsalt, kas siis peaväljakul või kodudes telerite ees jälgisid, negatiivse vastuse leidis, oli näha, kuidas tunde kestnud peomeeleolud asendusid raevu ja vihaga. Inimesed võtsid endil kingad jalast ja lehvitasid neid õhus presidendile,” selgitas Siplane, et araablastele on kellegi poole jalatalde suunamine äärmiselt solvav ja üks hullemaid häbistamse märke on mustade kingadega inimese suunas lehvitamine või loopimine.

Presidendipalee vallutamine tähendaks presidendi valitsusaja lõppu

“Presidendikõne oli jällegi väga sentimentaalne, mis tekitas teatud osas rahvast ehk ka kaastunnet,” leidis ta. Kuid noored protestijad ei ole enam taolistest lubadustest huvitatud — kes võib kindlalt öelda, et ta järgmisel hetkel oma volitusi jälle tagasi ei võta? Aastaid on ju seda nähtud. Nii lubasid noored koguda isegi 20 miljonit osavõtjat tänasele protestile presidendipalee suunas ja kuigi president tõenäoliselt turvalisuse kaalutustel seal ei viibi, tähendaks palee vallutamine rahva poolt teoreetiliselt tema valitsusaja lõppu sõnumiga, et president siin enam kodu ei leia.

Ka meeleavaldajad teistes suuremates linnades plaanisid Kairosse sõita. Kuid armee on kõik Kairo suunas viivad teed sulgenud ja Kairosse pääseb üksnes hädaolukorras. Nii on ka Mansouras ja Aleksandrias meeleavaldajad kogunenud püsistreigile, streigi toimumiskohast ööpäevaringselt lahkumata.

Armee on sulgenud presidendipalee juurde viivad teed

“Keskpäevased palvused on just lõppenud. Armee on presidendipalee juurde viivad teed sulgenud,” rääkis Siplane,et olukord on väga pingeline. Kuigi armee teatas, et nad rahva vastu üles ei astu, on rahvas siiski hirmul. Eelmisel reedel väljakuulutatud lahkumispäevast on möödas tervelt nädal, kuid president ei kavatse kuhugi minna. „Kaua veel?” küsivad inimesed. „Kui president natukenegi oma maast ja rahvast hoolib, nagu ta väidab, oleks nüüd viimane aeg minna.” Kuid pea kolmkümmend aastat võimul olnud mehele, kes oma valitsusaja algusaastatel oli vägagi lugupeetud, tundub see ilmselt võimatu lahendusena.

Lisaks sellele on viimastel päevadel kirgi kütnud ka arutlused tema varanduse ümber, millest umbes poolest piisaks, et majandusolukord taas balansseerida. Kuni ta aga presidendikohal on, ei puutu tema varandust ilmselt keegi.