Eestlane Austraalias: Brisbane'i majade kuivamine võtab aasta
Eestlanna Krista Pudel meenutab, kuidas vesi jäi nende majast pidama 600 meetrit ühel ja kilomeeter teisel pool. "Varem elasin nagu mullis, nautisin muretut suurlinnaelu. Eriti end tagavaradega ei vaevanud, sest poest saab kõike. Mul polnud aimugi, kui kergesti igapäevaelu võib uppi keerata."
Nagu Austraalia peaministergi, võrdleb Krista kogemust sõjajärgsega. "Paanika. Täiesti tühjad poeriiulid, kus päevade kaupa ei olnud mitte midagi, isegi mitte küpsiseid. Tahtsin osta patareisid, aga need olid ka otsas. Vett polnud, ainult mullidega mineraalvesi. Piimaletist rebisin oma pojale viimased kaks liitrit. Meeletud järjekorrad, automaadist sularaha välja võtta ei saanud. Rahvahulgad tänavatel. Teadmatus, kui kaua segadus kestab. Meil läks kodus elekter ära ja mobiililevi kadus, nii et välja helistada ei saanud. Läksime ööseks sõbranna poole, aga samas oli hirm maja üksi jätta, sest kartsime rüüstamist."
Krista lisab, et nüüd on tagavarapakike ootamatuste puhuks alati valmis ning keldrikorrusel asjad veekindlalt ära pakitud.
Pangateller kliendile: kas jäite üleujutuses kuivaks?
Või siis näiteks täna pangas. "Kas te jäite üleujutuses kuivaks?" uurib teller Chris, silmates arvutiekraanil mu eelmise elukoha aadressi. Tuleb välja, et ta elab samas kandis vaid paar tänavat edasi. "Ärkasin varahommikul selle peale, et alumisel korrusel solises," kirjeldab Chris. "Mul polnud aimugi, et see juba juhtub. Tulvavett lubati ju esialgu alles järgmise päeva õhtuks. Tekkis surmahirm, et vesi tõuseb teisele korrusele ja ma ei pääse välja. Hakkasin paaniliselt asju kokku loopima - mida võtta või jätta?! Õnneks jäi vesi pidama ja põhiline osa elamisest pääses."
Chris räägib tuttavast, noorest austraallannast, kel vesi uhus kodu sõna otseses mõttes minema. Sõbranna leidis koju naastes koerarihma. Koer, kallis lemmikloom, oli kadunud. "Asjadest ta suurt ei hoolinud, aga see leid murdis mu sõbranna südame..."
***
Pealtnäha on Brisbane´is nädal hiljem juba peaaegu nagu enne: inimesed käivad tööl ja transport liigub, enam-vähem igale poole. Uskumatult palju on ära tehtud:
näiteks tegeles linn terve üleujutusjärgse nädalavahetuse aktiivse taastumisega: kümned tuhanded vabatahtlikud võtsid kaasa harjad, labidad ja ämbrid, et teha sopast ja kanalisatsiooniülejääkidest puhtaks vee alla jäänud kaaskodanike kodud, staadionid, tänavad, kriketiklubid jm.
Varbavaheplätud on nõutud kaup
Teleri kaudu on suisa hämmastav jälgida, kuis enamik abi- ja taastustöid käib vabatahtlike toel. Inimesed toovad evakueerimiskeskustesse kodunt riideid ja süüa (eriliselt palutakse tuua varbavaheplätasid, mida evakueeritutele jala otsa torgata). Pereemad tulevad kodudest välja, et kohapeal kogutud riided sorteerida ja laiali jagada. Samal ajal algatavad suured poeketid, telekanalid, punase risti organisatsioonid, ja kes kõik veel annetuskampaaniad, mille tulemusel kogutakse abivajajatele kümneid miljoneid dollareid.
Teadaolevalt on tegu Austraalia ajaloo kalleima loodusõnnetusega: näiteks kulub ainuüksi 10 miljardit dollarit infrastruktuuri taastamiseks: teed on katki, rongiliinid hävinud. Ränga löögi sai jõetransport, mille üle Brisbane seni tõsist uhkust tundis. Jõge mööda üles-alla reisijaid vedanud katamaraanid on läinud ja landumissillad purustatud. Kokku arvatakse üleujutuse hinnaks ca 20 miljardit dollarit.
Kodude ülesehitamine võtab hinnanguliselt kuni aasta, sest hooned peavad kõigepealt kuivama. Hetkel on ohtralt tööd elektrikutel, sest kõik lülitid jm elektrijuhtmed tuleb üle kontrollida, enne kui inimesed koju tagasi pääsevad. Nii mõnigi saab sisse kolida alles kolme kuu pärast. Vaid üksikel õnnelikel katab kindlustus üleujutuskahju, valdav enamik peab jalgadele tõusma sõprade, heategijate ja riigi toel.
