Eesti võimud jäid NATO silmis jänni
De Hoop Schefferi abi ei saanud asja uurimiseks telefoni teel ühendust Eesti suursaadikuga NATO peakorteris Harri Tiidoga.
Seejärel tellis De Hoop Scheffer kõne Eesti peaministrile Juhan Partsile, ent ei saanud ka teda kätte.
Segaduse põhjustas asjaolu, et Eesti võimud olid jäänud ajahätta relvaabi juriidilise vormistamisega ja otsisid kiirkorras võimalust probleem võimalikult sündsalt lahendada.
Telefonile mittevastamisega proovis Parts aega võita, kuna tal polnud NATO peasekretärile midagi öelda.
“Olukord oli absurdne,” kommenteeris juhtunut üks ametnik. “Kagu-Aasia tsunami oli kogu cargo-lendude turu segamini löönud, NATO leidis meile plaanitust varem lennuki, meie aga pidime lahendama juriidilisi küsimusi, kuidas läkitada relvasaadetis Iraaki nii, et hiljem ei saaks opositsioon süüdistada valitsust seaduse rikkumises. Ja NATO peasekretär oli arusaadavalt kärsitu.”
Eestis pidi aga tühistama kaitseministri määruse, avaldama teate Riigi Teatajas, allkirjastama ministri käskkirja ja saama valitsuse heakskiidu relvasaadetise võõrandamisele.
“Kogu asi tuli läbi viia piinliku täpsusega,” ütles kaitseministeeriumi pressijuht Madis Mikko.
16. jaanuaril palus Parts NATO peasekretäri, et lennuki saatmine edasi lükataks.
Neli päeva hiljem andis valitsuskabinet relvaabile õnnistuse.
Neljapäeval asus lõpuks Tallinnast teele NATO renditud transpordilennuk Il-76, pardal 2400 automaati ja 1,1 miljonit padrunit.
