Eesti-Vene piiri ajutise kontrolljoone asukoht ei ole ühegi riikliku aktiga määratud
Piirivalve- ja politseiameti teatel pole Eesti-Vene kontrolljoone asukoha määratlemisega Eesti piirivalvuritel probleeme olnud, kuid ajutise kontrolljoone koordinaadid ei ole sada protsenti vastavuses ratifitseerimist ootava Eesti-Vene piirilepinguga ning õigusselguse huvides peaks ajutise kontrolljoone kulgemine ka seadusega fikseeritud olema - vähemalt niikaua kuniks on piirileping ratifitseeritud.
Pikalt Eesti piirivalves töötanud kartograaf Tõnu Raid tõi esmaspäeval ilmunud Eesti Päevalehe intervjuus esile, et kuna Eesti ja Venemaa piirijoone täpne kulg on seadustamata, siis on Venemaal teoreetiliselt võimalik ka vaidlustada Eston Kohveri laadsed juhtumid – mõne koha peal on lausa kümnete meetrite ulatuses võimalik kahelda, kus täpselt jookseb kahe riigi vaheline piir.
Venemaa näiteks kehtestas oma piiri Eesti Vabariigiga president Jeltsini 1994. aastal antud ukaasiga, määrates koordinaatidega kindlaks ka selle, kust nende arvates kahe maa vaheline piir jookseb – ilma igasuguse lepinguta. Selgub, et mõnikord on piir lihtsalt valesti maha märgitud: Eesti Päevaleht tõi näiteks Belska oja, kus tegelik piir peaks kulgema mööda vett, kuid oja ei asu päris seal, kus kaart teda näitab - vahe võib olla kuni 30 meetrit. Erinev arusaam, kus kahe maa vaheline piir jookseb, võiks teoreetiliselt kahtluse alla seada näiteks Eesti väited, et Eston Kohver rööviti just nimelt Eesti territooriumilt.
Valvatava piirijoone koordinaadid kehtestatud 2006. aasta käskkirjaga
Piirivalve- ja politseiameti (PPA) esindaja, piirivalveosakonna arendusbüroo juht Toomas Malleus lükkas aga täna Delfile antud kommentaaris Tõnu Raidi kahtlused ja kartused tagasi ning väitis, et kontrolljoone asukoha määratlemisega ei ole piirivalvuritel probleeme olnud. Malleus tunnistas siiski, et ajutise kontrolljoone koordinaadid ei ole sada protsenti vastavuses ratifitseerimist ootava Eesti-Vene piirilepinguga, mille üle hakkasid läbirääkimised juba 1992. aastast peale.
"PPA kasutab kontrolljoone kulgemise alusena valvatava piirijoone koordinaate, mis on kehtestatud 2006. aastal toonase Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga. Tänaseni ei ole praktilises piirivalvetöös kontrolljoone asukoha määratlemisega probleeme olnud ning sama kinnitavad ka Vene poolega iga ebaseadusliku piiriületuse korral läbi viidavad ühisvaatlused. Ajutise kontrolljoone koordinaadid on enamjaolt vastavuses ratifitseerimist ootava piirilepinguga," kinnitas Malleus.
Malleus väitis, et Eston Kohveri juhtumi puhul on kindlalt selge, et ta rööviti Eesti territooriumilt.
"Juhtum, mille käigus viidi jõuga kaasa kaitsepolitseiametnik Eston Kohver, sai alguse Eesti territooriumil. Samal päeval, 5. septembril kell 13 tehti sündmuskohal ühisvaatlus, mille käigus kinnitasid nii Eesti kui Venemaa osapooled fakti, et toimunud on piiririkkumine Venemaalt Eestisse ja tagasi Venemaale,"
Kui palju maksab ikkagi Eesti piiri väljaehitamine?
Kartograaf Tõnu Raid väitis Eesti Päevalehele, et piiri väljaehitamine võib osutuda ka tunduvalt kallimaks kui 26 miljonit eurot, mis on seni nii endise siseministri Ken-Marti Vaheri kui praeguse valitsuskoalitsiooni poolt avalikkusele välja öeldud. Nimelt pärineb see number 2007. aastast ning eelprojekt sai koostatud kiirustades. Raid, kes viibis tookordsete arvutuste juures, väidab, et isegi piiri maismaaosa väljaehitamine maksab rohkem, rääkimata kogu idapiirist Narva jõe suudmeni.
Toomas Malleus tunnistab, et päris täpselt piiri väljaehitamise lõppmaksumust tõepoolest ei teata.
"Kõik piiririba väljaehitamisega seonduv on üldiselt välja arvutatud, kuid reaalne maksumus selgub tööde käigus. Paljus selgub reaalne maksumus kompromissis planeeritavate valveseadmete ja rajatavate piiririba elementide võrdluses. Pole mõtet ehitada liivariba, kui ebaseaduslik piiriületaja avastatakse või tuvastatakse tehnilise valvesüsteemiga."
"Projekti maksumus selgub siis, kui paigas on see, mida rajama hakatakse ning võetud ka pakkumised. See sõltub väga paljudest faktoritest alates pinnase geoloogilisest hindamisest kuni valitava tehnilise valvelahenduseni välja. Piiririba korrastamist ei pea tegema viisil, et kõik või mitte midagi. Alustame järk-järgult ning suuname investeeringuid vastavalt ohuhinnangule," selgitas Malleus.
Ajutise kontrolljoone asukoht pole ühegi riikliku aktiga määratud
Malleus nõustus ka Tõnu Raidi hinnanguga, et piiri korralikku mahamärkimist on takistanud seaduselüngad – kivi seniste valitsuskoalitsioonide kapsaaeda. Raidi arvates tuleks piiri mahamärkimiseks vastu võtta kolm seadust: piiri asukoha määramine koordinaatidega; servituudi kasutamise õigus piiri valvamisel; piiriribal asuvate rajatiste nimekirja kinnitamine.
"Täna ei ole ajutise kontrolljoone asukoht ühegi riikliku aktiga määratud ning kuigi see ei ole toonud tõrkeid praktilisse piiri valvamise töösse, siis õigusselguse huvides peaks ajutise kontrolljoone kulgemine ka seadusega fikseeritud olema vähemalt niikaua, kuniks on piirileping ratifitseeritud. Piiririba välja ehitamiseks see aga otsene takistus ei ole. Servituudi seadmine piiririba äärsetele maadele tähendaks seda, et piirivalve saab eraomandis olevat maad patrullimiseks kasutada omanikust ja ka selle vahetumisest sõltumata," nentis Malleus.
