”Rahvuslik-emotsionaalne taust on kriisil juhul, kui pole selgeid pooli,” seletas Eesti Päevalehele turvaekspert ja Riigikogu liige Jaanus Rahumägi. „Kriisidele on iseloomulik see, et on olemas hea ja paha pool, ning on selge, mille eest riik peab elanikke ja ühiskonda kaitsma.”

See on olukord, kus toimub kahestumine etnilisel, usulisel või muul psühholoogilisel tasandi, nentis Rahumägi. „Inimesed, kes pole otseselt seotud ei ühe ega teise poolega, jälgivad protsessi lähtuvalt informatsioonist, mis on saada, ning valivad selle põhjal ka poole,” lisas ta. „Kui sündmus on ühes riigis ja sel on kõva kõlapind, siis on selge, et iga inimene võtab positsiooni ning riik ei saa ka väga sageli valida poolt, vaid peab valima hoopis teised meetodid. Ehk riik peab säilitama stabiilsuse ja suutma tagada inimeste põhiseaduslikud õigused.”

Eesti on väga hästi reguleerinud end pantvangikriisi, õhurünnaku, massirahutuste suhtes, kus on selge, kuhu poolele rahvas astub, leidis Rahumägi. „Aga rahvuslik-emotsionaalses olukorras pole poolt ning riik peab olema erapooletu, kuid selleks pole me valmis.”

Sellises seisus peab riik üritama esmalt pooli lepitada. ”On kasulik, kui poolte eest kõnelejad pole riigi esindajad, vaid autoriteedid, kes suudavad jagada informatsiooni ning kutsuda rahvast käituma riigimehelikult,” seletas Rahumägi. „Nende inimeste leidmine pole keeruline, sest tavaliselt on tegu väga intelligentsete ja autoriteetsete inimestega. Neid on riigil kerge paluda ja arvamusliidrid on tavaliselt valmis aitama.”

Lihula juhtumi puhul oleks võinud olla autoriteediks Lihula vallavanem Tiit Madisson, kui riik oleks suutnud asja nii ajada. „Aga oleks võinud olla ka ausamba autor või siis keegi vabadusvõitlejate poolelt, kes annavad endale väga adekvaatselt aru, mida sündmused tähendavad,” lisas Rahumägi. „Madisson oleks võinud olla seetõttu, et kui inimene on võimeline probleemi tekitama, siis peaks ta olema võimeline probleemi ka lahendama.”

”Sisejulgeoleku struktuuridel on kahtlemata alaline valmidus reageerida ka nn rahvuslik-emotsionaalsetest tunnetest ajendatud sündmustele, kuid see on siiski reageerimine tagajärgedele,” arvas siseminister Margus Leivo. „Politsei tegevus sellistes situatsioonides sõltub õigusaktides fikseeritust ja politseitöö spetsiifikast, mitte poliitikute suunistest.”

”Üks on päevselge — mida vähem on inimestel infot, seda rohkem tuginevad nad emotsioonidele,” lausus Leivo. „Kui me õpime riigina rohkem ja arusaadavamalt rääkima, siis võib loota, et inimesed mõistavad meid rohkem ja tagajärjed, millele oleks vaja politseiliselt reageerida, jäävad olemata.”