Eesti vaatab orjakaubandusele läbi sõrmede
“Kuna Eestis pole sellist seadusesätet, mis puudutaks inimkaubandust ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil inimeste välismaale transportimist, siis paljudel juhtudel ei saa politsei ja teised ametiasutused kurjategijaid vastutusele võtta,” ütles Niedre.
“Inimkaubandusega seotud kuriteod jagunevad teiste nimetuste alla ning sageli ei jõua need isegi kohtuarutluseni või tehakse tõsisest kuriteost menetluse käigus farss.”
Näiteks Roman Valdma värbas koos kahe kaasosalisega aastatel 1999–2003 naisi Eestist USA-sse massaažisalongidesse, kus neid sunniti vägivalla abil prostituudiks. Kui mees Bostonis kinni nabiti, määrati ta kolmeks aastaks vangi, lisaks nõuti ligi miljon krooni trahvi ning konfiskeeriti mehe korter ja auto.
Valdma Eestis kinni peetud abilised aga pääsesid kuriteokoosseisu puudumise tõttu karistuseta.
Politsei juhtivinspektor Enrik Luts tõdeb, et vaja oleks seadust, mis annaks politseile piirid, millele tugineda. Kõik asjad ei lähe orjastamise alla, näiteks kui inimene on vabal tahtel välismaale läinud, mis sest, et pettuse teel, ei ole teda tegelikult orjastatud, tõi Luts näite.
Justiitsministeerium pole pressiesindaja Kristi Künnapase sõnul nõus, et seaduselünga tõttu saavad inimkaubandusega tegelejad kergema karistuse. Orjastamise eest, millega on kaetud inimkaubanduse ilmingud, näeb karistusseadustik näeb maksimumkaristusena ette 12-aastane vangistuse.
Samuti on karistatakse prostitutsiooni vahendamist, lapse müümist ja ostmist ning ebaseaduslikku vabaduse võtmist kuni viieaastase vangistusega.
Siiski on kavas läbi vaadata inimkaubanduse probleemiga käsitlevad Eesti õigusaktid, et tagada nende vastavus rahvusvahelistele standarditele.
Inimkaubanduse teemat uurinud sotsioloog Marion Pajumets nendib, et see, et meil pole seadust nagu Lätis ja Leedus, näitab: meil ei tähtsustata seda valdkonda.
