Eesti uus poliitika ninuli mudas

Res Publica taolisi uue poliitika nähtusi on Euroopas ka varem olnud, kuid ükski neist pole praegu nii näruses seisus. Parteijuhi Juhan Partsi asendamine erakonna maailmavaatelisi muresid ei lahendaks.

Parempoolseid “uue poliitika” parteisid, leiab nii Lätist kui ka Bulgaariast. Kuid lõunapoolsed analoogid on oma “triumfist katastroofini” tsükli enam-vähem edukalt läbi põdenud, respublikaanidel võib prille ja kiivreid alles nüüd vaja minna, analüüsib Eesti Päevaleht.

Uue poliitika moondetsükkel alguses üllatavalt ühesugune. Uue poliitika jõud tekivad vahetult enne valimisi ja tulevad siis kiiresti võimule, kogudes ligi veerandi või rohkem häältest.

“Uue poliitika jõud” kerkivad esile olukorras, kus sinnani on laias laastus ainult paar valikut. Näiteks: Edgar Savisaare partei versus parempoolsed reformistid-isamaaliitlased Eestis.

Uut poliitikat juhivad suhteliselt poliitikavälised liidrid. Näiteks Bulgaarias saabus kunagine kuningas tagasi, eestlased tõid uue lemmiku riigikontrollist. Poliitikutena peaaegu tundmatu on ka ülejäänud ladvik.

Nende sõnumid olid hägused kogu kampaania jooksul ja alguses on raske neid liigitada parem- või vasakpoolseks. Üldine ähmasus, etema poliitilise kultuuri lubadus ja võitlus korruptsiooniga on selliste jõudude keskne mantra.

Uus jõud ei tarvitse end nimetada parteiks, vaid liikumiseks või ühenduseks. Res Publica on Ühendus Vabariigi Eest, Simeon Saxe-Coburgi partei nimetas end liikumiseks.

Bulgaaria ja Eesti näide viitavad, et pärast võimuletulekut hakkab uue jõu toetus kiiresti langema ja endisele kõrgusele nende reiting enam ei tõuse.

Kolm aastat pärast valimisi oli ligi poolte bulgaarlaste hääled kogunud partei toetus langenud kuuele-seitsmele protsendile.

Samas Simeon II Rahvaliikumine võib nüüd oma 14–15-protsendise toetusega juunikuistelt valimistelt teist kohta oodata.

Juhan Partsi asendamine ei lahenda Res Publica probleeme, nendib politoloogia magister Tõnis Saarts.

Tema sõnul sarnaneb Res Publica praegune olukord Mõõdukate (tänaste sotside) omaga 2002. aastal: otse valitsusest opositsiooni sattumine, madal maine, oma näo ja selge visiooni puudumine erakonna tulevikust.

Toomas Hendrik Ilvese asendamine Ivari Padariga erakonna esimehe kohal ei toonud kaasa suurt mainetõusu. Paranemine saabus alles pärast muutumist selge sõnumi ja maailmavaatega parteiks, nendib politoloog.

Mis võiks olla Res Publica olemasolu mõte, mida ta taotleb ja kuidas eristub teistest, küsib Saarts. “Võtkem meie praegused parlamendierakonnad: Keskerakond = Savisaar; Reformierakond = liberaalid, rikkurite partei; Isamaaliit = rahvuslased; SDE = sotsid; Rahvaliit = maainimesed; Res Publica =… “

Kuigi see paljudele respublikaanidele ei meeldi, tuleks Saartsi sõnul meelde tuletada Rein Taagepera juttu tsentristlikust erakonnast.