Sotsiaalministeeriumis esitleti täna Euroopa Komisjoni koostatud Eesti terviseprofiili. Sellest ilmneb, et Eesti inimeste tervis sõltub väga suurel määral soost, haridusest, sissetulekust ning elukohast. Rahvastiku tervisenäitajate parandamiseks tuleb vähendada ebavõrdsust tervises, et ka majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed saaksid elada kauem tervena.

Esmalt: mis on hästi? Hea on see, et oodatav eluiga on Eestis alates 2000. aastast pikenenud rohkem kui üheski teises ELi riigis. Eesti elanike tervislik seisund läheneb praegu ELi keskmisele ja see tuleneb peamiselt südame isheemiatõvest ja insuldist tingitud surmade vähenemisest.
Kehvasti on aga see, et vanemas eas läheb tervis käest. Seejuures on suur lõhe varanduslikus mõttes: vaesemate inimeste terviseseisund on märksa tõenäolisemalt halb. 2017. aastal oli Eesti 65-aastastel elanikel eeldatavasti elada jäänud 18,7 millest ligi 12 aastat kannatatakse krooniliste haiguste all.

Eesti 65-aastaste elanike tervena elada jäänud aastate arv ELi keskmisest 4,1 aasta võrra väiksem. Ka 65-aastaste oodatava eluea sugudevaheline erinevus on suur. Naistel jääb eeldatavasti elada 20,8 aastat ja meestel 15,6 aastat. Erinevus on üle viie aasta, mis on suurim ELis.


Haritud naine? Ees ootab pikk elu! Napi haridusega mees? Pigem vastupidi...

Naised elavad keskmiselt peaaegu üheksa aastat kauem kui mehed. See on Leedu ja Läti järel ELis suuruselt kolmas sugudevaheline erinevus ja oluliselt suurem kui ELi keskmine erinevus, mis on 5,4 aastat.

Eesti väheharitud elanike hulgas on ebavõrdsus isegi äärmuslikum. 30-aastased väheharitud naised elavad keskmiselt 10 aastat kauem kui väheharitud mehed. Lisaks elavad madala haridustasemega mehed keskmiselt 8,5 aastat vähem kui kõrgharidusega mehed.

Eesti elanike oodatavas elueas on tajutav ka piirkondlik ebavõrdsus eelkõige linna- ja maapiirkondade vahel. Näiteks Tartu maakonna elanike oodatav eluiga on 4,5 aastat pikem kui Ida-Viru maakonna elanikel.


Teeme endale ise karuteene

Hinnangutest ilmneb, et peaaegu pool kõikidest surmadest Eestis (7 300 surma) on tingitud käitumuslikest riskiteguritest, näiteks toitumisriskidest, suitsetamisest, alkoholitarbimisest ja vähesest kehalisest aktiivsusest.

Toitumisriskide hulka kuuluvad vähene puuviljade ja köögiviljade ning rohke suhkru ja soola tarbimine. Seejuures ilmneb, et toitumisriskidest tingitud surmad moodustavad 26% kõikidest surmadest Eestis, mis ületab ELi keskmist näitajat (18%).

Euroopa Liidus keskmiselt on käitumuslikest riskidest tingitud 39% surmadest.

Kes kardab köögivilju?

Ligi pool (40–45%) Eesti täiskasvanutest ei söö puuvilju ja köögivilju iga päev, ELi-s keskmiselt viilib köögiviljade söömisest kolmandik täiskasvanuid.

Viiendik meie täiskasvanutest on rasvunud, mis on ELis Malta ja Läti järel suuruselt kolmas osakaal. 16% lastest on ülekaalulised ja selles vallas oleme Euroopa keskmisega ühel pulgal.

Märkida tasub, et Eesti elanike kehaline aktiivsus on veidi väiksem kui ELi keskmine. 60% Eesti täiskasvanutest on nädala jooksul vähemalt 150 minutit kehaliselt mõõdukalt aktiivsed, seevastu ELi keskmine on 64%.

Tervis ja raha

2017. aastal pidas oma tervist heaks ainult pisut üle poole (53%) Eesti elanikest, kuid seevastu kogu ELi elanikest pidas enda tervist heaks kaks kolmandikku. Enesehinnang oma tervisele erineb vanuserühmiti väga suurel määral.

16- kuni 44-aastastest elanikest peab oma tervist heaks 81,5%, seevastu 65-aastaste ja vanemate inimeste seas on see osakaal üksnes 17,6%. Samuti on märkimist väärt ebavõrdsus sissetulekurühmade lõikes.

Statistilisi arvutusi tehas jagatakse inimesed sissetuleku viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga.

Enam kui kolmveerand suurima sissetuleku kvintiili kuuluvatest inimestest peab oma tervist heaks, ent madalaima sissetuleku kvintiili kuuluvatest inimestest arvab seda ainult kolmandik.

See sissetulekurühmade erinevus on suurem kui üheski teises ELi liikmesriigis. See ei ole probleem, mis iseensest kaoks. “Võimaluste ebavõrdsus viib ebavõrdsete tulemusteni ja ühe põlvkonna sissetulekute ebavõrdsus kandub üle teise põlvkonna halvemateks võimalusteks,” kommenteeris mõttekoja Praxis juht Tarmo Jüristo terviseprofiili esitlusel.

Vähem kooli, rohkem suitsu

Märkimisväärne on, et haridus mängib ka suitsetamises suurt rolli: vähemharitud on tõenäolisemalt suitsetajad kui nende haritumad kaasmaalased.

2014. aastal suitsetas peaaegu kolmandik (31%) keskhariduseta täiskasvanutest, mis on suurem osakaal kui üheski teises ELi riigis. Kõrgharidusega täiskasvanuist suitsetas 14% ehk kaks korda vähem inimesi.

Suitsetamine on Eestis eelkõige meeste hulgas ikka veel suur rahvatervise probleem, ehkki suitsetajate arv on alates 2000. aastast vähenenud. 2018. aastal suitsetas 25% meestest, naisi kaks korda vähem.

Positiivsema külje pealt on korrapärane tubakatoodete tarbimine laste hulgas möödunud aastakümne jooksul vähenenud ja jääb nüüd alla ELi keskmise.

Võtame põhjani!

Joomine on endiselt probleem. Ligi veerand täiskasvanutest joob end korra kuus täis. EL-is keskmiselt käitub nii umbes viiendik inimesi.

Eestis on joomine rohkem ka selgelt sooliselt eristuv: “episoodilist rohket alkoholitarbimist” ehk maakeeli purjutamist tunnistas meil 37% mehi, aga vaid 9% naisi.

Nooriukite osas joomist isegi rohkem kui täiskasvanutel. 2015. aasta seisuga oli kolmandik 15- kuni 16-aastastest noorukitest end korra kuus end täis joonud.
Sotsiaalmajanduslikul (eelkõige hariduslikul) ebavõrdsusel on suur mõju terviseriskidele

Vaktsineeritud laste osakaal on vähenenud alla ELi keskmise

Eesti vaktsineeritud laste osakaal on väiksem kui WHO soovitatud eesmärk 95% ja väheneb üha.
2007. aastal oli kaheaastastest lastest leetrite vastu vaktsineeritud 96% ning B-hepatiidi, difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu 95%.

2018. aastal oli difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu vaktsineeritute osakaal vähenenud 92%-ni, B-hepatiidi vastu vaktsineeritute osakaal alanenud 93%-ni ja leetrite vastu vaktsineeritute osakaal langenud lausa 87%-ni.

Eelkõige tekitab muret leetrite vastu vaktsineeritute osakaalu muutus, sest see vähenes kuus protsendipunkti ühe aastaga.

Eesti on 65-aastaste ja vanemate inimeste hulgas gripi vastu vaktsineeritute osakaaluga ELis eelviimasel kohal. Neist on gripi vastu vaktsineeritud 5%, seevastu ELi keskmine on 44% ja WHO soovitus on 75%, millele jäädakse tunduvalt alla.

Palun järgmine!

Esmatasandi arstide vastuvõttudele pääseb üldiselt maksimaalse ooteaja jooksul, ent muude raviliikide puhul see ei kehti.

Haigekassa on määranud eriarstide vastuvõtule pääsemisel maksimaalseks ooteajaks kuus nädalat, ent selle aja jooksul pääseb vastuvõtule üksnes 55% patsientidest (osakaal on siiski suurenenud võrreldes 2013. aastaga, mil see oli 50%).

Enam teevad muret suundumused päevaravis ja haiglaravis. Kummagi maksimaalne ooteaeg on kaheksa kuud. 2013. aastal pääsesid 98% päevaravi järjekorras ootavatest patsientidest ja 90% haiglaravi järjekorras ootavatest patsientidest vastuvõtule kaheksa kuu jooksul, ent 2017. aastal olid osakaalud väiksemad, vastavalt 83% ja 73%.

Mis saab edasi?

Üldiselt on Eestil tõhus tervishoiusüsteem, milles keskendutakse eelkõige ambulatoorsele ravile. Ehkki Eesti Haigekassal on kogutud reservid, võib tervishoiusüsteemi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse tagamiseks olla vaja rahastamist suurendada.

Eesti Haigekassa kasutab sõlmitavates lepingutes stiimuleid, et soodustada ambulatoorse eriarstiabi protseduure - see on kulutõgus ja efektiivne. Samas võib see soovimatult aidata kaasa sellele, et eriarstiabi saamise järjekorrad on pikenevad.

Õdede ja teiste spetsialistide vastutuse suurendamist on tööjõuprobleemide lahendamiseni keeruline saavutada Tööjõupuudus, eelkõige õdede puudus, on endiselt probleem-.

Tervishoiutöötajad kogunevad üha rohkem kahte keskusse – Tartusse ja Tallinnasse. Maapiirkonnad on muutunud vähem ligitõmbavaks rahaliste stiimulite puudumise, esmatasandi suure töökoormuse ning eriarstiabi pakkumisel tehnoloogia ja kliinilise ekspertiisi piiratud kättesaadavuse tõttu. Lisaks on maapiirkondades vähem haridusvõimalusi lastele, võimalikke töökohti abikaasadele ja kättesaadavaid teenuseid, mis on tervishoiusüsteemist sõltumatud faktorid.
Ravikindlustuskaitse on üksnes 94%-l Eesti elanikest.

“Tervisepoliitikas võiks kaaluda universaalsele tervisekaitsele üleminekut. Samuti on endiselt lahendamata omastehoolduse küsimused,” kommenteeris Tarmo Jüristo.