"Ma isiklikult ei näe seda kui väljakutset. Ülejõukäiv põhineb sellel, et ma tean, mis seal on vaja teha ja ma olen endiselt veendunud, et kuna alalistel liikmetel on vetoõigus, siis mul jääb arusaamatuks, mida me suudame seal saavutada, mis võiks olla Eestile oluline," ütles julgeolekunõukogu liikmeks saamise eesmärgi kohta eelmine president Toomas Hendrik Ilves.

Julgeolekunõukogu liikmeks saamise pooldajad seda seisukohta ei jaganud, tuues heaks näiteks Leedu kogemuse aastatel 2014-2015. "Ma märkasin, et eurooplased arutasid omavahel, et vahest peaks paluma teistel eurooplastel olla vait ja kuulata, mida Leedul Ukraina ja Krimmi kohta teistele öelda on. Selline esiletõus ja austus tuli Leedule tema positsiooni tõttu," ütles rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Tomas Jermalavicius.

Ei saa öelda, et Ilves oleks suhtunud ÜROsse täiesti ükskõikselt. Ta käis peaaegu igal aastal ÜRO peaassambleel kõnet pidamas, kuigi peaassamblee mõjukust maailma poliitikas ei hinnata just ülemäära kõrgelt.

Kriitika ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks saamise soovi kohta ei piirdunud Ilvesega. Seda pidas mõttetuks ka endine peaminister Mart Laar, kes arvas, et sinna saamiseks tuleb lömitada kahe vetoõigusega alalise liikme Venemaa ja Hiina ees. Laar arvas, et raha kulub selle peale palju, tulu aga pole.

Diskussioon ÜRO julgeolekunõukogu liikmelisuse mõttekuse üle kestab siiani. Eile kritiseeris seda eesmärki ettevõtja Tiit Pruuli. "ÜRO julgeolekunõukokku pürgimine on mõttetu raha ja ressursi raiskamise kampaania. Välja mõeldud paari poliitiku poolt, et oma mulli puhuda, ükski asjalik ametnik ei julge enam midagi vastu öelda, sest eesmärk on ju sõnades õilis. Ratsionaalsust kogu ses protsessis null," kirjutas Pruuli Faceboookis.

Pruuli kommentaarile järgnes diskussioon, kus enamik osalejaid toetas julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimist.