Eesti sõdurite veri kui valuuta

Meie sõdurite veri on meie suhetes „mikihiirtega” valuuta, mida meie vahvad rahvajuhid ei taipa ära kasutada, nendib ajakirjanik Jüri Pino.

Pino jutustab oma autoriveerul SL Õhtulehes eestlaste kohtlemisest USA saatkonnas: alandav läbiotsimine, keeld saatkonna ees jalutada, lõputud küsimused ja teadmatus, millal viisa kätte saab.

„Ja me oleme nende liitlased,” nendib oma sõbra katsumusi viisahankimisel kirjeldav Pino. „Mismoodi nad käituvad mitteliitlaste või sulavaenlastega?”

Pino meenutab peaminister Juhan partsi põhjendust Lihula sündmustele: meie sõbrad ei mõista meid, kui me selle kivi püsti jätame.

„Riikidel ei ole sõpru, ütles keegi kunagi,” nendib Pino. „Ning peaminister jättis tookord kasutamata võimaluse meenutada kõigile ameritele, kes selle tobeda kivi pärast kisa tõstsid, et Eesti sõdur on Iraagis surnud.”

„Küüniline ja vastik: meie sõdurite veri on meie suhetes mikihiirtega valuuta,” kirjutab Pino. „Mida nad meile ka ei ütleks, mida nad meilt ka ei tahaks, me võime alati meenutada: meie sõdurid on teie eesmärkide nimel surnud. Me oleme kõik kinni maksnud.”

„On see taktitunne? Surm on püha asi ja sellega ei kaubelda,” küsib Pino ja vastab: „Vaevalt.”

„On see ettekujutus, nagu suhtuksid mikihiired meisse siiralt sõbralikult, nagu läheksime me ülepea kellelegi korda, kas me siin ikka veel oleme,” küsib Pino. „Ettekujutus, nagu oleks meil mingi võlg maailma ees, mida saab lunastada oma sõdureid tont teab kuhu surema saates?” Võib-olla, vastab Pino.

„Kui nii on, on see mõtteviis ikka niru küll. Sinisilmne, naiivne, koogutav,” lausub Pino. „Ja teeb nende meeste surma veel asjatumaks. Meil ei ole võlgu, meil ei ole sõpru. Tegelikult.”

„Kuradi kurb poiste pärast,” nendib Pino.