Eesti sõdur: enesetapja ja naisepeksja?

Riik on jätnud välismissioonidel käinud sõjaväelased tähelepanu ja abita, mis tõttu võib neist igal viiendal olla tõsised perekondlikke ja psüühilisi probleeme.

Hirm, rahutus, abitus tsiviilühiskonnaga kohanemisel, vägivaldsus, alkoholiga liialdamine, laste käitumisraskused, perede purunemine, enesetapud, loetlevad naiskodukaitsjad Tiiu Meres ja Dagmar Mattiisen Eesti Päevalehele missioonil käinud meeste probleeme.

Missioonidel on seni osalenud 38 üksust 910 kaitseväelasega. Kuna järgmisel aastal läheb sõjalistele missioonidele varasemast suurem meestehulk, on oodata ka probleemsete meeste osakaalu tõusu ühiskonnas.

“Missioonil käinud kaitseväelaste vaimset tervist pole Eestis teaduslikult uuritud, küll aga hinnatakse pärast iga missiooni lõppu individuaalselt iga kaitseväelase emotsionaalset seisundit sekkumisvajaduse väljaselgitamiseks,” selgitab kaitsejõudude peastaabi teavitusohvitser Andres Sang.

Missioonil käinute abielulahutuste ja enesetappude kohta statistika puudub.

“See, kes läheb missioonile, ja see, kes tuleb tagasi, on kaks eri inimest. Sõda muudab nii meest kui ka temast koju maha jäävat perekonda. Kui USA-s tehtud aastakümnetepikkused uuringud tõendavad, et probleeme on kahekümnel protsendil missioonimeestest, siis miks peaks see Eestis teisiti olema,” arutleb Tiiu Meres.

Ta on kursis sõjategevuse mõjuga inim-psüühikale ning peab sel teemal kõrgkoolides loenguid. “Eesti riigi suhtumine missioonil käinute probleemidesse on umbes sama kui Suur-britannias sada aastat tagasi,” märgib Tiiu Meres.

Britid käsitasid Esimese maailmasõja kaevikuis segaseks läinud sõdureid desertööridena. Alles hiljem saadi aru, et probleem on psüühikas, ja mehi asuti ravima.

Naiskodukaitse esinaine Dagmar Mattiisen on olnud kontaktis paljude missioonimeeste ja nende perekondadega. On kogenud vägivalda, perepingeid, lahutusi, on käinud eneselt elu võtnud missioonimeeste matustel. “Õõvastav pilt,” nendib ta.

Et riigis puudub probleemidega missioonimeeste ametlik abisüsteem, on just Dagmar Mattiiseni telefon see, kuhu jõuavad sõjameeste ja nende perede murekõned. Naiskodukaitsjate käivitatud sõduriperede toetusprogramm on vaid piisake meres, mis ei suuda leevendada tegelikku abivajadust.

Suurimad probleemide hulka kuuluvad elukaaslase kaotamine. Eriti ohus on paarid, kelle suhe on enne missiooni kestnud vaid mõned kuud.

Nii missioonilt naasnud mees kui ka kodus hakkama saanud naine peavad end kangelasteks ja ootavad, et teine neid selle eest austaks. Ka seksuaalne rahuldamatus tekitab sisepingeid, närvilisust.

Sellele lisandub oskamatus oma lastega suhelda. Nõutakse käsule kuuletumist, ei kannatata jonnimist, oma arusaamade väljendamist.

Esineb ka unehäireid, öiseid luulusid. Võib juhtuda, et unesegane mees kargab öösel oma voodikaaslasele kallale.

Välja võivad lüüa ka alkoholism, vägivaldsus, rassism.