ÜRO ennustas 1999, et aastaks 2050 langeb Eesti rahvaarv 46,1% võrra. Demograaf Kalev Katus nendib Eesti Päevalehes, et nii võib see tõesti minna, pealegi on ÜRO ennustused olnud üsna täpsed.

”Arvan, et Eesti — nii nagu ka teised Euroopa riigid — ei saa omale lubada sellise rahvaarvu vähenemisega kaasuvat rahvastiku vanuskoostist,” sõnab Katus. “Seetõttu oletan, et riik ja rahvas võtab tervikuna midagi olulist ette ja seetõttu see arv nii väikeseks ei jää.”

Praegu sünnib Eestis naise kohta keskmiselt 1,3 last. Selleks, et rahvaarv ei väheneks, oleks aga vaja vähemalt 2,1 last naise kohta.

Kui Eestis sündimus taastetasemele ei jõua, siis me kaome, nendib Katus. “Sedasama võib öelda kõikide Euroopa rahvaste kohta. Paraku on avaldatud kartust, et sündimus ei jõua mitte kõigis Euroopa riikides taastetasemele.”

Tagantjärele sünnitada ei saa, lausub Katus. “Sünnivad ikkagi imikud ja beebid, kelle vanus on 0, mitte aga 5- ja 7-aastased lapsed. See tähendab, et väikesed põlvkonnad — kui näiteks 80ndate lõpul sündis Eestis aastas ligi 25 tuhat last, siis nüüd vaid 13 tuhat — on tõsiasi, mida muuta ei saa. Kui praegused väikesed põlvkonnad jõuavad sünnitusikka — ehk siis umbes aastal 2020 — ja kui nende sündimuskäitumine on sama mis praegustel noortel, siis ei sünni aastas enam mitte 13 tuhat, vaid kõigest 6000 last!”

Katus meenutab, et meil on kümmekond aastat aega, tagamaks, et praeguste väikesearvuliste põlvkondade sündimus tõuseks taastetasemele. Ainult siis säilib praegune sündide arv ka 20 aasta pärast.

Inimesed, kellest sõltub praegune sündide arv, kuuluvad seitsmekümnendate põlvkonda. “Sellesse põlvkonda kuuluvad inimesed on ääretult erinevad — üheski varasemas põlvkonnas pole olnud nii suuri isikutevahelisi erinevusi,” kirjeldab Katus. “Sinna kuulub väga palju asjalikke ja heas mõttes edukaid inimesi, aga ka kõige suurem protsent ühiskonna heidikuid.”

Kui praegu on Eestis enam kui 60 aastat vana vaid iga viies inimene, siis aastal 2050 juba üle kolmandiku — 38%.