"Põhjuseks on muuhulgas ühe tähtsa õigusriigi printsiibi puudumine, nimelt puudub nii kohtuprotsessi kui ka üldiselt võimuorganite läbipaistvus. See tähendab, et on väga raske väljaspoolt vaadates hinnata, kas esitatud süüdistused on tõestatud ja kas asja on korralikult uuritud. Nii on see ka Eesti lenduri kaasuses," sõnas Nyman-Metcalf.

"Lisaks on ka riigis probleem liigselt karmide karistustega ja paistab olema väga erinev, mis karistust määratakse, ilma et selle erinevuse põhjused oleksid selged. Kohtute sõltumatus kui teine õigusriigi printsiip ei ole ka korralikult tagatud, kuigi see väidetavalt on riigis olemas," lisas ta.

Kindlasti ei ole lendurite kohtuprotsess Tadžikistanis ainukene, kus nii süüdistused kui ka kohtuotsus tekitavad küsimusi, kommenteeris Nyman-Metcalf.

"Selles Kesk-Aasia kõige vaesemas riigis, kus on olnud iseseisvuse 20 aasta jooksul nii täielikku sissisõda kui ka väiksemal määral vägivalda, ei ole ei demokraatia ega õigusriigi põhimõtted juurdunud. Vahekord rahvusvaheliste organisatsioonidega on ka olnud aeg-ajalt tõrjuv, kuid samas saab see vaene riik ka aru, et teatud rahvusvahelisest koostööst on kindlasti abi ja selleks peab olema valmis rahvusvahelistele organisatsioonidele ja teistele riikidele teatud määral vastu tulema."

Üks näide sellest on, et Tadžikistan on nõustunud võõrustama novembri lõpus OSCE sõnavabaduse esindaja poolt korraldatud Kesk-Aasia meedia konverentsi. Sõnavabaduse esindaja külastas novembri algul riiki välisministeeriumi kutsel ja ehk oli tahe avaldada head muljet üheks põhjuseks, miks hiljuti vabastati vangist kaks ajakirjanikku, nende hulgas BBC kohalik reporter.

Samas on jätkuvalt probleem rangete karistuste ning ülisuurte kahjutasude nõudmisega laimu eest, mis piirab meedia vabadust veel lisaks sellele, et suurem osa meedia kanaleid on igal juhul valitsuse kontrolli all, sõnas Nyman-Metcalf.

Teine näide teatud avatusest rahvusvaheliseks koostööks on, et OSCE on viimaste kuude jooksul Tadžikistanis koostöös kohalikkude võimudega viinud läbi Afganistani piirivalve koolitusi. Paistab, et riik on teatud määral huvitatud rahvusvahelises ühiskonnas osalema.

Venemaa on terve iseseisvuse ajal olnud kindlasti riigi tähtsaim partner ja vene mõju on mitmel alal suur, kuid samas tahab ka Tadžikistan näidata, et ei täida teise riigi kõike käske, vaid ikka otsustab oma riigis suveräänselt.

"Kas teatud väikesed sammud rahvusvahelise koostöö poole tähendavad seda, et ollakse rohkem avatud reformideks ja võetakse kuulda rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi, seda ei saa nende näidete toel siiski veel väita. Läbipaistvus, mis lubaks teada, mis alusel tegelikult otsused tehtud on puudub ja niisuguses olukorras on raske muud teha, kui spekuleerida, mis teatud otsuste taga on," lõpetas professor.