1998. aastal tõdes Eesti inimarengu aruanne (EIA), et «selliste maade nagu Sloveenia, Tshehhi, Kostariika ja Uruguai edestamine pole Eestil kolme-nelja aastaga reaalne isegi sel juhul, kui ta areneb väga hoogsalt».
Ekspertide hinnangul «mööduda on võimalik hea tulemuse näitamise puhul näiteks Ekuadorist, Brasiiliast, Kolumbiast, Panamast ja Bulgaariast, tihe rebimine võib tulla Horvaatiaga».
Tänast raportit analüüsides võib tõdeda, et tegelikult õnnestus Eestil eksperte üllatada. Kaks aastat hiljem on selja taha jäetud nii Costa Rica (48.), Horvaatia (49.), Panama (59.), Bulgaaria (60.), Kolumbia (68.), Brasiilia (74.) kui Ecuador (91.).
Vaid Sloveenia (29.), Tshehhi (34.) ja Uruguay (39.) on seni veel püüdmatus kauguses.
Tänase raporti ilmumisega saavad täis esimesed kümme aastat, kui raha kõrval on hakatud riike kõrvutama ka inimarengu taseme järgi. Laias laastus toetub inimarengu indeks (IAI) kolmele jämedale sambale: keskmisele SKT-le, keskmisele elueale ja kirjaoskuse keskmisele tasemele.
Tähistades ideaalset seisu numbriga 1 ja halvimat võimalikest 0-ga, on igal aastal avaldatavas inimarengu raportis 174 maailma riiki tõmmatud ühtsele skaalale.
Koht inimarengu pingereas näitab sisuliselt, kui hästi üks või teine riik kasutab oma majanduslikke võimalusi inimväärse elu tagamisel.
Kõrgelt arenenud riikide seas on juhtpositsioonil Rootsi (+15), kõige viimasel aga Kuveit (-31). Keskmiselt arenenud riikide seas on ületamatu Kuuba (+40) ja Dominikaani Vabariik (+27), kõige nutusem aga Botswana (-57) ja Gabon (-60). Madala inimarenguga riikides on parim Madagaskar (+23) ja viletsaimad Angola ja Guinea (-34).
Eesti kohta (+8) tõdeb raport, et elanike elujärg on märksa parem, kui riigi majanduslikud võimalused seda tagaksid.
