Reformierakondlaste Peep Aru ja Toomas Teini nädalavahetuse seiklustest saime teada, kuidas tegelikult käivad riigikogulaste kohtumised valijatega ning esinduskuludega opereerimine, kirjutab SL Õhtuleht oma juhtkirjas. „Märatsemise eest kainerisse kukkumine on isegi Eesti blaseerunud poliitikas kõva sõna.”

Saatuse irooniana mõjus vaatepilt, kus reformierakondlastest elumehed Peep Aru ja Toomas Tein potsatasid pärast arestikambrist vabanemist autosse, mis kandis suurt kollast silti “Reformierakond. 11 aastat õigel teel”, kirjutab Eesti Päevaleht oma juhtkirjas.

Maha on saadud erakonna üht peamist kaubamärki, ranget eelarvepoliitikat eirava populistliku koalitsioonileppega ja partei juhtivad poliitikud käituvad kui tõelised lakkekrantsid, nendib ajaleht.

„Kahe laamendaja riigikogust tagasiastumise paradoksiks on 3,8 promilliga roolist tabatud Igor Gräzini tõus parlamendiliikmeks. Kuid varemgi on liberaalne Reformierakond joomareid soosivalt kaitsnud: kolme promilliga ringi tuianud Jõgeva linnapead Kalev Lillot ei jäetud eemale ei parteist ega tasuvast riigipirukast,” lisab SLÕL.

Meenutame Vello Saatpalu, Viktor Niitsoo, Kalev Kallo või Vootele Hanseni juhtumeid, lisab EPL oma juhtkirjas.

Veel suurem paradoks on SLÕL sõnul aga lahkujaile riigikogust kolme kuupalga hüvitise [92 400 krooni] maksmine. „See on küll koht, kus ootame mõlemalt mehelt teadet selle summa annetamise kohta mõnele lastehaiglale või heategevaks otstarbeks.”

EPL loodab, et reformierakondlasest karskusliikumise edendaja Ignar Fjuk võtab nüüd Peep Aru ja Toomas Teini isiklikule käendusele ja et juhtunu paneb kõiki poliitikuid mõtlema sellele, et rahvaesindajatena on nad kõrgendatud tähelepanu all ja peavad olema rahvale eeskujuks, mitte selle suurimate pahede otsene kehastus.

Aru sai mullustel valimistel 2004 ja Tein 1867 häält. Kõrvakiilu ei andnud nad nüüd mitte ainult ligi neljale tuhandele valijale, vaid kogu Riigikogule ja pole palju öeldud, et kogu Eesti riigile, nendib Postimees.

„Sest olgu laamendamise põhjused millised tahes, ei saa ükski neist — stress, valitsuskriis, pingelised võimukõnelused — olla õigustuseks enesekontrolli piirist üle joomisele,” kirjutab PM.

„Tõele au andes — Tein ja Aru polnud esimesed parlamendisaadikud, kes ebaväärikalt käitusid. Küll aga esimesed, kes kohe seepeale parlamendist lahkusid. Aga Riigikogul kulub veel kaua, kuni selle suitsiidirünnaku haavad paranevad.”