Eesti pole valmis puudega inimeste palkamiseks kvoodi alusel
Akki sõnul on erinevatel Euroopa Liidu riikidel seadusest tulenev kohustus võtta tööle puudega inimesi. Ta tõi näiteks Saksamaa, kus juba 20 töökohaga ettevõttes peab tööandaja vähemalt 5 protsenti töökohtadest katma puudega inimestega. Tööandjad, kes ei täida nimetatud kohustust täielikult, peavad maksma nn tasakaalustusmaksu.
„Eestis ei too sellise seaduse sisseseadmine ilmselt midagi head kaasa,“ hindas Akk. „Pigem on vaja tõsta teadlikkust.“
Üldjuhul on puudega inimestele endal hirm ülejäänud töötajate suhtes. „Meil on neid eelarvamusi ikkagi nii palju,“ tõdes Akk. Ta tõi näiteks Soome, kus erivajadustega lapsed käivad tavakoolis ja nende elu käib teiste linnaelanike seas. Meil on hooldekodud täna veel väljaspool linna või äärelinnas.
2009. aasta puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuringu põhjal on Eestis kokku ligi 40 000 tööealisest erivajadustega inimesest. Nendest omakorda töötab või soovivad töötada 23 600.
„Need, kes tööd soovivad, suudavad mingi aja jooksul selle ka leida,“ rääkis Akk. „Alati ei takista puue töö saamist. Olulised on inimese enesekindlus, aktiivsus, kogemused, haridus jne.“
Akk tõi näiteks Selveri keti, kus töötab kokku umbes 30 erivajadusega inimest, olles sellega üks suurim tööandja erivajadustega inimestele. Ka ametnikena töötab inimesi, kelle on liikumispuue. Ligi aasta tegutsenud MTÜ Abikäsi töötajad on põhiliselt erivajadusega inimesed.
Seadus näeb erivajadustega inimeste palkamisel ettevõtjale ette ka soodustusi — maksude maksmise puhul on erinevad soodustused.
Näiteks maksuvaba hüvitis isikliku auto kasutamise korral kodu ja töökoha vahelisteks sõitudeks puudega töötajale, sotsiaalmaksu soodustus töövõimetuspensionäridele. Kui puudega inimene asub tööle, ei jää ta ilma sotsiaaltagatistest.
Samas on erivajadustega inimeste puhul vaja tugiteenuseid, nad vajavad head juhendajat või õpetajat, et oma tööülesannetega toime tulla. „Iga inimene vajab individuaalset lähenemist,“ tõdes Akk.
